Showing posts with label mäng. Show all posts
Showing posts with label mäng. Show all posts
Friday, March 21, 2014
Saturday, December 7, 2013
3 etyydi unise Pandaga
Pildid teemal "Ümmargune ja kandiline" ( Mr.Linky ). Idee oli valmis, aga kuidas teostada, kui kass oli pildistamiskohale magama läinud? Golfiruuduline dzemper jäi seega käigust välja, muidu oleks liiga kirjuks läinud.
Monday, July 15, 2013
Tuesday, March 12, 2013
Kass ja hiir
Meil on ysna mitmeid kassi-hiire lugusid ning see pole sugugi mitte köige värvikam ega parem teistest, lausa vastupidi. Aga see on köige värskem (juhtus eile), nii et sellest tasub jutuseeriat alustada kyll.
Köigepealty kuulsin alt korruselt Panda häält - kutsuvat, pehmet, madalahäälset kurr-i, mida ta kasutab ainult yhel juhul: hiirega tulles.
"Tulge vaadake, mis ma teile töin!"
Olin selle häälitsuse unustanud, sest suvest on ju nii kaua aega möödas. Aga kui alt korruselt spetsiifilist kolinat ja sahmerdamist hakkasin kuulma, tuli see köik kuidagi tuttav ette.
Kas töesti sai hiire?!
Siin on neid vähem, kui maal, kuid siiski möned käivad kirsipuu all linnutoidu pudemeid söömas.
Hiireke oli suus kandmisest ning hirmust kange ja ei liikunud eriti. Panda ootas kannatlikult, et saaks edasi mängida. Oli näha, et kass oli kaotanud esialgse huvi oma mänguasja vastu ja arvas, et nyyd on minu kord.
Kartsin, et hiir saab jooksu ja sureb hirmust ja raputamisest ära (sedagi on juhtunud) ja kui ma seda väikest olendit ei leia, läheb see kusagil varjatud kohas haisema. Ykskord oli ka siin majas see lugu, maal on muidugi rohkem juhtunud. Otsisin köik nurgatagused läbi, nihutasin mööblit - no ei ole, aga laibalöhna tuba täis. Löpuks leidsin päris käidavast kohast mahakukkunud kilekoti alt. Hea, et peale ei astunud. Uskumatult hullu haisu vöib yks väike hiirelaip tekitada ja see ei lähe toast kaua aega välja. Päevi, kui mitte nädalaid. Isegi kass ei taha sellesse ruumi enam tykk aega tulla.
Hakkasin seega ise hiirt pyydma. See jooksis nagu segane yle mu susside ja mina huilgasin veduri moodi - ehkki ma ju hiiri ei karda. Panda köndis (jah, isegi mitte ei jooksnud) hiirel kannul, laisalt käpaga udides.
Kapi alla, laua alla...löpuks esikukappi. See aga on täis kotte, karpe ja muid asju. Tömbasin lykandukse kinni ja mötlesin, et las hiir rahuneb, tuleb ise välja, ma ei hakka ometi nii suures riidekapis väikse hiire pärast puhastust tegema.
Aga ei tulnud ta yhtegi, ehki prao vahel oli hiire jaoks piisavalt ruumi. Pealelöunal tuli J koju, sai hiire kapist kätte (muidugi töstis sealt hulga asju välja ja mul ikkagi koristamist kyllaga).
Hiir lennutati tagauksest lume peale. Seal veidi möelnud, vudis see möne minuti pärast minema ja rohkem kass teda kätte ei saanud. On juhtunud ka nii, et viskame hiire välja ja pilgu aja pärast on kass sellega tagasi...
Köigepealty kuulsin alt korruselt Panda häält - kutsuvat, pehmet, madalahäälset kurr-i, mida ta kasutab ainult yhel juhul: hiirega tulles.
"Tulge vaadake, mis ma teile töin!"
Olin selle häälitsuse unustanud, sest suvest on ju nii kaua aega möödas. Aga kui alt korruselt spetsiifilist kolinat ja sahmerdamist hakkasin kuulma, tuli see köik kuidagi tuttav ette.
Kas töesti sai hiire?!
Siin on neid vähem, kui maal, kuid siiski möned käivad kirsipuu all linnutoidu pudemeid söömas.
Kartsin, et hiir saab jooksu ja sureb hirmust ja raputamisest ära (sedagi on juhtunud) ja kui ma seda väikest olendit ei leia, läheb see kusagil varjatud kohas haisema. Ykskord oli ka siin majas see lugu, maal on muidugi rohkem juhtunud. Otsisin köik nurgatagused läbi, nihutasin mööblit - no ei ole, aga laibalöhna tuba täis. Löpuks leidsin päris käidavast kohast mahakukkunud kilekoti alt. Hea, et peale ei astunud. Uskumatult hullu haisu vöib yks väike hiirelaip tekitada ja see ei lähe toast kaua aega välja. Päevi, kui mitte nädalaid. Isegi kass ei taha sellesse ruumi enam tykk aega tulla.
Hakkasin seega ise hiirt pyydma. See jooksis nagu segane yle mu susside ja mina huilgasin veduri moodi - ehkki ma ju hiiri ei karda. Panda köndis (jah, isegi mitte ei jooksnud) hiirel kannul, laisalt käpaga udides.
Kapi alla, laua alla...löpuks esikukappi. See aga on täis kotte, karpe ja muid asju. Tömbasin lykandukse kinni ja mötlesin, et las hiir rahuneb, tuleb ise välja, ma ei hakka ometi nii suures riidekapis väikse hiire pärast puhastust tegema.
Aga ei tulnud ta yhtegi, ehki prao vahel oli hiire jaoks piisavalt ruumi. Pealelöunal tuli J koju, sai hiire kapist kätte (muidugi töstis sealt hulga asju välja ja mul ikkagi koristamist kyllaga).
Hiir lennutati tagauksest lume peale. Seal veidi möelnud, vudis see möne minuti pärast minema ja rohkem kass teda kätte ei saanud. On juhtunud ka nii, et viskame hiire välja ja pilgu aja pärast on kass sellega tagasi...
Wednesday, March 23, 2011
Panda kroonikad: 16.veebruar 2008
Valentine's Recycling e. Söbrapäeva kingitus taaskasutuses


Eks see asjaolu, et ma Pandat Valentinipäeva e-kaardi modelliks kasutasin (Paint'is tema ymber sydamekesi lendama pannes, mis pole ju yldse minu moodi) romantiseeris ka John'i mötteid sedavörd, et ta ilmus poolest tööpäevast koju kenasti tsellofaani pakitud uhke punase roosiga, mis oli kokku pöimitud sellesama puutiku kyljes oleva punase sydamekesega ...oh, mehed, mehed!
Eks see asjaolu, et ma Pandat Valentinipäeva e-kaardi modelliks kasutasin (Paint'is tema ymber sydamekesi lendama pannes, mis pole ju yldse minu moodi) romantiseeris ka John'i mötteid sedavörd, et ta ilmus poolest tööpäevast koju kenasti tsellofaani pakitud uhke punase roosiga, mis oli kokku pöimitud sellesama puutiku kyljes oleva punase sydamekesega ...oh, mehed, mehed!
Lisaks oli veel sydamekujuline karbike suuri maasikaid.
Jooksin kyynelakki rikkudes seda varase tulija paduromantilist kingitust vastu vötma, ise kohtlaselt naeratades.
Olen ju aastaid seda karvast ja roosat tilu-lilu päeva iroonilise muigega körvalt vaadanud ja sel puhul midagi naljakat vöi lausa ebakohast söpradele saatnud.
Aga mida yks kassike vöib yhes kalestunud hinges korda saata :)! Nyyd ma olin provotseerinud vist oma (mitte eriti pika-ajalise) Söbrapäeva traditsiooni raames köige naljakama lillekompositsiooni endale kingiks. Mind on varemgi lillekimbuga meeles peetud, aga sellist atribuutikat pole kyll keegi toonud...
Eile vaatasin, et suur ja uhke roos juba närbub ning mingi turgutamine teda ei aita - mis on vana, see on vana. Eks need kingituskimbud ole sellised kahtlased asjad - päevi varem ostubuumiks valmis nikerdatud.
Kuid sydamekese ja takjapaela yhendus oli kassile väga huvipakkuv. Sealt see idee siis tuligi loomale mänguasjaks ymber vormistada. John vaatas taaskasutust esialgu yllatunult, aga leidis samuti, et kui kassile meeldib, siis on igati OK.
Nagu te olete aru saanud, on kass muutunud VIP -ks ja protsess aina syveneb.
Subscribe to:
Posts (Atom)