... ja siin me oleme!

27.08.20

 

Toksoplasmoosi huvitav möju - kas ka inimestele?

Parasiidi poolt ajupestud hiired on kaotanud hirmu kasside vastu

Selline on artikli pealkiri, mida ma otse tölkima ei hakka. 
Lyhidalt:
Toksoplasmoos on ka inimesele ohtlik. See vöib olla nii omandatud kui ka kaasasyndinud (seetöttu on nakatumine eriti ohtlik rasedatele).
Bakter on vöimeline paljunema ainult kassi organismis. Ja nyyd tuleb tähelepanuväärne asi: närilised, eriti hiired ja rotid on suurimad edasikandjad, kuna puutuvad kokku kassi väljaheidetega. Nakatanud hiired kaotavad hirmu kasside vastu. See teeb nad omakorda kassidele eriti kättesaadavaks ja bakter saab kassi köhus jälle paljunema hakata. See on just see, mida parasiidi kestmiseks vaja on! 
Kas pole kavalasti looduses sisse seatud? 
Tehniline eksperiment on näidanud, et nakatumine toksoplasmoosi muudab hiirtel ja rottidel löhnataju. Kassi uriin, mis tervele hiirele möjub hirmuäratavalt, hoopis tekitab uudishimu ja möjub isasrottidele isegi seksuaalselt ärritavalt.

Inimesed kannatavad samuti toksoplasmoosi haigestudes*, kuid aju ymberprogrammeerimine on hoopis uus asi, seda uuringud otseselt ei näita. Kuid hirmuks on pöhjust - toksoplasmoos vöib tösta skisofreeniasse haigestumise töenäosust 24%.
USAs on plaanis katsetada parasiite tapvat ravimit skisofreeniahaigete peal. Seos, et ca 1/4 neist haigetest vöib olla haigestunud skisofreeniasse toksoplasmoosi tagajärjel on olemas. Ja skisofreenikuid on miljoneid.

Ma olen mitmel korral kirjutanud meie kassist ja hiirte kummalisest käitumisest. Viimane lugu räägib kyll selget keelt, et viimane tuppatoodud hiir oli toksoplasmoosis - ta ei kartnud kassi yldse!

Ajaleheväljalöige: septembri Metro; haiguse kohta internetist

______________________________________________________
* Vanuse kasvades seropositiivsete isikute arv suureneb.
Ülekanne: 1. toiduga, 2. vereülekanded, 3. organtransplantatsioon

I. Omandatud toksoplasmoos
Sümptomid: lümfadenopaatia, palavik, müalgiad, lööve
Tüsistused: pneumoniit, perikardiit, müokardiit, entsefaliit, müosiit
II. Kaasasündinud toksoplasmoos
Sümptomid: korioretiniit, hüdrotseefalus, kaltsifikaadid ajus, krambid, psühhomotoorne rahutus, hepato-splenomegaalia

III. Silma toksoplasmoos
On kas omandatud või kaasasündinud.
Sümptomid: nekrotiseeruv retiniit, fotofoobia, skotoom

IV. Toksoplasmoos immuunpuudulikkusega isikutel:
A. leukeemia, lümfoom
B. HIV/AIDS - reaktiveeruv latentne infektsioon
Sümptomid: entsefaliit, müokardiit, pneumoonia

Elus!

...kuid niitide peale kuri

Ma loodan, et see neljakuune kiisu vöib kinnitada reeglit, et kassidel on mitu elu.
Vähemalt see yks elu oli tal tösises hädaohus ja seda nii tyhise asja pärast, kui laste patsikumm.

Operatsioon maksis mituteisttuhat krooni, aga önneks oli kindlustus just paar nädalat varem ära tehtud. Just enne, kui juhtus kummaline lugu, mida on raske uskuda: loom neelas alla patsikummi, mille kyljes olid pärlid. Koerad söövad kyll päris naljakaid asju, kui kassid on väga valivad. Kuid ju seal siis midagi oli...
Kumm oli jäänud makku, aga mingi osa sellest edasi läinud. Arstid kahtlesid, kas önnestub nii väiksest organismist see vöörkeha välja saada.
Pole veel 100% kindel, et köik on korras, kui loom on elus ja paistab ennast paremini tundvat. Ootame iga päev häid sönumeid.

Pilt pole minu tehtud, vaid saabus meili teel J tööskaaslaselt.

Kurjam

Kurjam pole minu tehtud pilt ja nimi kurjam pole ka minu antud nimi - aga kes ytles, et siin ainult blogi autori tööd peavad olema? Pandast tehtud pilt käib ikka Panda blogisse!
Autor: Inxu

Tunneli löpust paistab...

...valgus ja kass.

Tegelikult on see ca 30 cm diameetriga ilus uus toru meie tee all, mis pandi seoses kaevamistöödega vee-ja kanalisatsiooni trassi jaoks. Loomulikult läks Panda yhest otsast sisse ja teisest välja - tema kasukas veel paistis, kui ma pilti tegin.

Täpsuskuseja ninja-hiir

Foto: AP/Scanpix

Yhel päeval - see vöis olla mai löpupoole - jäi Panda paariks päevaks omapead maale. Seda, et ta vahepeal oli hiire majja toonud, me kohe ei avastanud. Juuni oli hektiline kuu, pidime mitu korda linna ja maa vahet käima, kohal olime pögusalt. Polnud aega ega sooja ilma, et pysivat suvehooaega alustada ning majja sisse elada.
Aga siis avastasin yhel päeval elutoa aknalaual hiiresita pabulad. Mida päev edasi, seda enam tekkis kahtlus, et nende tekitaja polnud kassi poolt ära söödud, vaid elab röömsalt majas edasi. Nagu varemalt, läks kassil lihtsalt mängutuju yle.
 Köögi kraanikausikapis oli terav löhn, mis tekib köigi näriliste puurides. Hiiresitta tekkis ka köögi aknalauale, samas mitte söögilauale ega köögikapile. Avastasime, et hiir oli aknalaudadele saanud mööda ruloo-nööre, mis rippusid peaaegu pörandani.
Toiduained olid puutumata, igatahes kohe ma ei märganud kypseskausis servast näritud kypsiseid ja nöudekapi kaunis körgel riiulil olnud mandlipakendis kahte auku ning hiljem pörandal yhte mandlit, mis samuti oli servast ära näritud. Need harvad märgid ununesid peagi.
Yhel öhtul kuulsin kamina juurest puukorvist krabinat. Arvasin, et puudega koos on pörnikas tuppa sattunud ja kogemus oli, et see putukas vöib toalilledele viga teha, nagu paar aastat tagasi juhtus, kui me kodust ära olime. Läksin puukorvi revideerima, aga sealt hyppas välja hoopis väike hiir ja jooksis kööki.
Mis siis ikka, uskusime, et Panda ta kätte saab. Ja hiired teatavasti koos kassiga yhes majas ei ela...

See oli asjatu lootus. Paar päeva jälle majast ära olnud, avastasime naastes palju sitta ja kraanikausi alune haises aina teravamalt uriini järele, eriti peale nöudepesumasina kasutamist. Ruloonöör oli puruks näritud ja selle otsanupp kadunud. Kaks hiirelöksu olid omal kohal ja töökorras, kuid juust oli sealt haihtunud. Osav sell!
Oli aeg midagi ette vötta. Panime sahvri- ja välisukse kinni, et kass välja ei saaks ja hakkasime köögikappe nihutama. Aknapoolse sahtlikapi vahelt kukkus välja ruloo-nööri nupp.Järgmine oli pliit, selle all polnud midagi, ainult möned junnikesed. No mida see yks hiir ikka jöuab...
Siis kapp, mida nihutada ei saanud, kuna seda kattev puidust tööpind oli yhenduses kraanikausiga ja kraanikausikapi kohalt liigutamine oleks tähendanud vee kinnikeeramist ja vöimalikke torutöid. Aga keskmine kolmest osast oli nöudepesumasin ja selle saime välja tömmata.

Kass oli kolina ja segaduse töttu ärevil ja kui priske hiir välja hyppas, polnud tast mingit pyydjat. Ka kass pyydis pögeneda, sest hiirt nähes hakkasin ma huilgama. See tuleb automaatselt ja on väga loll reaktsioon, aga midagi pole teha. Kuidas ma ka ei pyyaks, ehmatab hiire liikumine mind nii, et ma ei suuda häälitsemist tagasi hoida.
Pyydsime pakkuläinud kassi elutoast kinni ja suunasime ta jöuliselt sinna, kuhu hiir kadus, samal ajal pyydes kappi liigutada.
Segadus oli suur, myra ja hyyded kaikusid yle maja: hiir on siin! nyyd jooksus sinna! nihuta lauda! kus on kass? hiir jooksis elutuppa!

Elutuba...see oli pööre syndmuste käigus, sest seal polnud tal selliset pelgupaika, nagu köögis. Oli selge, et kassist pole mingit abi. Hakkasime puhvetkappi nihutama, sest nägime, et hiir läks sinna alla, aga kapi alla vaadates teda seal polnud. Mystika! Tirisime kapi veelgi rohkem seinast eemale ja nägime, et hiir oli läinud kapi ja seina vahele ning mööda kapi tagaseina yles roninud. Sealt avastatud, jooksis ta välkkiirelt diivani alla. Suvilamööbel on kerge ja tuba pole asju liiga täis ning see polnud esimene kord, kui me elutoast hiirt pyydsime. Aga see hiir oli eriline. Diivani alla läks, aga seal teda polnud. Polnud ka seina ja diivani seljatoe vahel. Hiir oli ennast edukalt kuhugi ära peitnud.
Ma olin kogu aeg pörandat silmas pidanud ja polnud näinud, et ta oleks diivani alt edasi läinud, kuid nyyd tuli hakata igalt poolt mujalt otsima. Pöörasime puudekasti pahupidi, vaatasime merekaartide rulli sisse (yks teine hiir oli kunagi just seal olnud ja sinna isegi ära surnud), kuid hiirt polnud. Viimaseks mötteks oli diivan kummuli keerata - ja seal ta rippuski diivani pöhja kyljes.
Nägime teda ainult hetkeks ja siis oli ta juba teleka all... ja siis järgmine on ju kaardirull! Aga selle körval oli tyhi, kitsas ja körge pappkast.
Nyyd on ta löksus, höiskas John ja käskis esikust töökinda tuua. John rabas kasti ja kinda ja läks välja terrassile. Kindas käega öngitses ta hiire kastist välja. Ka Panda oli välja saanud ja oli veel meie lähedal. Viimane vöimalus, Panda, pyya hiir kinni! John viskas hiire öhku. Kuid kass (no on möku) lasi hiirel terrassi alla joosta.
Sinna me need mitu nädalat kylg kylje körval elanud söpra jätsimegi ja läksime tuppa segadust likvideerima.

Avastasin, et see elukas oli olnud töeline akrobaat - mööda libedat laeni ulatuvat köögikapi siseseina köige ylemisele riiulile ei roni niisama lihtsalt. Sest kuidas see hiiresitt sinna muidu sai? Köiki liikumisteid pole ma veel avastanudki, aga kus iganes hiir ka rändas, seal junnirada seda ka tähistas. Isegi elutoa pörandale puistas ta tagaajamise käigus arvestatava koguse julgakesi. Ja kui paksuks ta oli ennast söönud!
Kui toimingu nr.2 tagajärgi vöib leida terves majas, siis toiming nr.1 käib hiirtel ilmselt kindlas kohas.
Meil oli selleks nöudepesumasin. Hiire pissuaar oli täpselt selle peal, masina ja lauaplaadi vahel. Keset isolatsioonimaterjali oli vängelt uriini järele haisev tume laik ja selle keskel omakorda väiksem heledam laik. See oli uriinist sadestanud täpp, täpselt yhte kohta sihutud joa keskpunkt. Hais vöttis silmad vett jooksma. Sellepärast siis tuli masina ja lauaplaadi vahelt uriinihaisu (eriti nöudepesumasina ust avades) ning kraanikausikapist ka, sest selles oli ava masina vooliku jaoks.
Meil ei jäänud muud yle, kui isolatsioonist ca 10 cm läbimööduga tykk välja löigata. See tykike oli säärane haisupomm, mis kölbaks taparelvaks iga öhku hingava olendi vastu. Kuidas hiir ise seal peal gaasimyrgitusse hinge ei heitnud?
Vaene nöudepesumasin. Isolatsiooni ja masina kere vahel on mingi törva-laadne kiht (mille abil poorne isolatsioon masinale kinnitus), millest me enam jagu ei saanud. Muidugi ka see haises, kui seda maha kraapida ei önnestunud. Tegelikult oleks tulnud terve nöudepesumasina isolatsioon maha kiskuda, uriin oli ilmselt imbunud köikjale, aga mis masin see siis enam oleks? Mida asemele panna, sest isolatsioon on ju vajalik; kuidas seda musta kihti puhastada? Nyhkisin kohta köikvöimalike puhastusvahenditega ja pesin yle rohelise seebiga, aga see tegi asja hullemaks - minu meelest haiseb masin endisest rohkem, sest poorne isolatsioon imes endasse ka pesuvedelikku, mis segunes olemasolevaga ja ei kuiva niipea.
Olukord on nagu enne hiirejahtigi: majas kusehaisu tunda ei ole, kui just kraanikausikapi ust ei ava. Nöudepesumasina kasutamine on aga töeline katsumus: kuumus ajab vine yles, mis väheneb mitme tunni pärast, tegelikult alles järgmisel päeval. Yks päev puhkust ja ylejärgmisel päeval tuleb masin jälle tööle panna, kylaliste puhul samal päeval
Muidu pole masinal häda midagi. Saime selle sugulastelt ja see on palju parem, mahukam, vaiksem ja ilmselt ka kallim mudel, kui see, mille me linnakodusse ostsime.
Ma ei tea, kas ma peaks röömustama asjaolu yle, et see ninja-hiir hiir ei teinud oma peent häda igasse nurka, vaid ainult yhte täpselt väljarihitud punkti?

Panda avab ust

Kaptenimyts kassile (?)

Tegelikult kysimust pole vaja esitada. Leidsin juba tykk aega tagasi juhuslikult netist tootja, kes neid teeb ja saab ka tellida postiga koju. NB! Körvalolev pilt on internetist, kahjuks lingi olen kaotanud, kui leian, lisan.
Meil ju paat on, kassile meeldib 'roolis olla' - miks ka mitte!

Aga ega tegelikult see vist välja ei kuku - ma usun, et vähemasti iga kass sellist lollitamist ei kannataks.
Suur kiusatus oleks Pandaga proovida...

Postitan siia yhe vana loo tervikuna - ei oska seda kassi töttu kusagilt juppideks löigata ja eks see asjaolu, et kass meiega nii röömsalt kaasa tuli ja kenasti merd talus, oli meile ylimalt röömustav asjaolu ja selle söidu nael.

Niisiis kordusetendus, pärit Fotosahtlist, kus postituse yletoomisega on möned taustad heledamaks jäänud, aga siiski kukkus "transport" paremini välja, kui mönikord, kus ma pole saanudki löplikult kujundust paika (Kött, kass! on hea näide).

Spinning whiskers

Kass ja hiir

Meil on ysna mitmeid kassi-hiire lugusid ning see pole sugugi mitte köige värvikam ega parem teistest, lausa vastupidi. Aga see on köige värskem (juhtus eile), nii et sellest tasub jutuseeriat alustada kyll.

Köigepealty kuulsin alt korruselt Panda häält - kutsuvat, pehmet, madalahäälset kurr-i, mida ta kasutab ainult yhel juhul: hiirega tulles.
"Tulge vaadake, mis ma teile töin!"
Olin selle häälitsuse unustanud, sest suvest on ju nii kaua aega möödas. Aga kui alt korruselt spetsiifilist kolinat ja sahmerdamist hakkasin kuulma, tuli see köik kuidagi tuttav ette.
Kas töesti sai hiire?!
Siin on neid vähem, kui maal, kuid siiski möned käivad kirsipuu all linnutoidu pudemeid söömas.

Hiireke oli suus kandmisest ning hirmust kange ja ei liikunud eriti. Panda ootas kannatlikult, et saaks edasi mängida. Oli näha, et kass oli kaotanud esialgse huvi oma mänguasja vastu ja arvas, et nyyd on minu kord.
Kartsin, et hiir saab jooksu ja sureb hirmust ja raputamisest ära (sedagi on juhtunud) ja kui ma seda väikest olendit ei leia, läheb see kusagil varjatud kohas haisema. Ykskord oli ka siin majas see lugu, maal on muidugi rohkem juhtunud. Otsisin köik nurgatagused läbi, nihutasin mööblit - no ei ole, aga laibalöhna tuba täis. Löpuks leidsin päris käidavast kohast mahakukkunud kilekoti alt. Hea, et peale ei astunud. Uskumatult hullu haisu vöib yks väike hiirelaip tekitada ja see ei lähe toast kaua aega välja. Päevi, kui mitte nädalaid. Isegi kass ei taha sellesse ruumi enam tykk aega tulla.

Hakkasin seega ise hiirt pyydma. See jooksis nagu segane yle mu susside ja mina huilgasin veduri moodi - ehkki ma ju hiiri ei karda. Panda köndis (jah, isegi mitte ei jooksnud) hiirel kannul, laisalt käpaga udides.

Kapi alla, laua alla...löpuks esikukappi. See aga on täis kotte, karpe ja muid asju. Tömbasin lykandukse kinni ja mötlesin, et las hiir rahuneb, tuleb ise välja, ma ei hakka ometi nii suures riidekapis väikse hiire pärast puhastust tegema.
Aga ei tulnud ta yhtegi, ehki prao vahel oli hiire jaoks piisavalt ruumi. Pealelöunal tuli J koju, sai hiire kapist kätte (muidugi töstis sealt hulga asju välja ja mul ikkagi koristamist kyllaga).
Hiir lennutati tagauksest lume peale. Seal veidi möelnud, vudis see möne minuti pärast minema ja rohkem kass teda kätte ei saanud. On juhtunud ka nii, et viskame hiire välja ja pilgu aja pärast on kass sellega tagasi...

Mi-i!? (me)

Mina vöi?! Mina ajan karvu? 

Mina puhastan ennast kogu aeg, täna koguni köhisin ja oksendasin, need turjaokkad on nii teravad neeleta...öäkk, seda pole minuga peaaugu kordagi juhtunud. 

Jaa-jaa, ma ajan karvu kyll, ma ajan neid taga, ahh, miks neid on nii palju? 

Mina ei tea...

Mina tean. Kevad on. Aga tösi on ka see, et Panda pole yhelgi kevadel nii usinalt kasukat vahetanud. Täna ostsin vet.poest uue toidu "Läikiv karv". Proovipakk, 39.-
Sama Rootsi firma teeb kampaaniat, ostsin ka soodsalt 2kg ...seeniori toitu! Esimest korda, möeldes sellele, et Panda on juba yle 6 aasta vana.
See uus toit peaks rikkalikum olema, kui Hill'si steriliseeritud kasside oma. Vöi koguni Light, sest rahvas räägib, et meie Panda on ylekaaluline.
Niisiis ei tea, mismoodi see uus toit möjub, seda enam, et peaks vist hoopis kevadist paastu tegema?

Kas häbi ka on?!

Midagi arhiivist:

Kas loomad häbenevad? Mulle tundub, et koerad kyll. Ja kassid, kui nad on pahanduselt tabatud, on just täpselt selle pahanduselt-tabatu näoga, aga see vist pole häbenemine. Kassid on selleks liiga isekad, et pilk alla lyya. Lakuvad varastatud koore tilgakesi vurrudelt ja vahivad sind ylbe pilguga.
Panda yritab siin nina puhastada auto määrdeölist. Keelega ei ulatu sel korral ja ega ju see polnud pahandus ka. Auto alla oli vaja minna uusi löhnu revideerima.
Meigieemaldaja on ennegi abiks olnud, nii ka sel korral.. Pole mötet looma seebi, shampooni vöi kange tööriiete pesuvahendiga kiusata - niikuinii puhtaks ei saa. Aga Estée Lauder aitab kyll!

2008

Vahepala arhiivist: Kôtt, kass!

Tegelen tasapisi lauapealse e. netipäeviku sildistamisega ja täna ilmus välja vana lugu aastast 2007, mida ei tahaks arhiivipöhja tolmu alla jätta, aga paigutus ja kiri läksid ikka nahka, erinevad formaadid ja värvid. Kas mitte yldse yles panna vöi alustada otsast? Seda ma ei viitsi, niisiis on nagu on:



Selliseid naljakaid pilte ja tekste saab vaadata Jim Edlar'i naljaraamatukestest
"Fy katten!" ("Kött, kass!")


"Vahitorn? Jätke see trepile"...


Tangerine, 4 aastane
Hobby: Tolmu imeda.