Jälle kevad

Kevad ja kassid? Mis muud, kui kassikontserdid, kassipulmad, kassipojad...

Aga kass Pandale seda pole antud. Ta ei saa kunagi oma poegadele nurru lyya, neid lakkuda ja pehme köhu vastas hoida. Tassida kindlasse kohta, kui oht peaks ähvardama. Ta ei saa vöimalust öpetada neile seda, mida ta oskab. Näiteks rästikut maha murda.
Ta ei saagi poegi. Mida ta oli saanud, see oli täisteenindus kasside varjupaigas: vaktsineerimine, kirbutörje, ussirohi ja... streriliseerimine.
Kui ta ei oleks tänavale sattunud ja kui tema perenaine oleks teda köutsi juurde lubanud; vöi kui ta oleks tänavale sattunud ja see oleks ikkagi juhtunud?
Vöi kui ta oleks talus pojad saanud ja need oleks uputatud...vöi oleks jäetud yks, see inimese meelest köige ilusam. Vöib-olla just selline ilus kolmevärviline?
Nii palju kui'sid ja aga'sid.
Steriilne olla pole loomulik yhelegi loomale. Samas tänaval haigena hulkuda, kusagil kylmas urkas pojad synnitada, elu ja toidu eest vöidelda ja enamasti kaotada - ka see pole loomulik.
Kass ehk kodukass (Felis catus), on aastatuhandeid tagasi kodustatud, ta on kaotanud vöime liigina tervena ja elujöulisena pysida ilma inimese abita. Vöib-olla maal veel, aga linna räpasus saab looma tervisest varem vöi hiljem vöitu.

Pildil hiljuti vakstineeritud Panda (köik haigused + marutaud) pealelöunasel jalutusretkel.