Kes ytles, et kassid kardavad merd? Mina ise.
Pean oma sönad tagasi vötma, ei saa ikka yhe kassi pöhjal yldistust teha. Mirr kartis ja Panda ei karda, asi on seega individuaalne.
23.veebruaril oli taevas pilves ja mere ääres puhus ysna vinge tuul. Viimased jäätaldrikud levitasid sulavett.
Meil oli kohvitermos kaasas, istusime suure kivi taga, aga ikkagi hakkas kylm. Panda oli jalutanud meie yllatuseks pause tegemata mere äärde, nuuskis nyyd ringi ja isegi kraapis liiva, aga kykitada ei julgenud, mere kohin segas.
Lagedate kohtade suhtes oli mul öigus olnud, need on töesti kassile hirmsad - puudub kaitsev mets röövlindude ja metsloomade eest. Aga mitte liiga hirmsad, kui oma rahvas on kaasas. Peaks proovima, kas ta ka yhe inimesega on nii julge...
Toas kaua olnud kassile oli teekond päris pikk, mäest yles minek vöttis kurjaks. Siis Panda laseb ennast kylili ja teeb tigedat häält, mis on köige lähem summutatud mörisemisele. Isegi korra susises! Aga meile teeb see nalja. Need kurjad hääled ei tähenda midagi, Panda ei näita isegi sylle vöttes kyysi, tehku ta siis nii koledat häält kui tahes.
Veel tahab ta koos meiega välisuksest sisse-välja käia, aga meie suuname ta kassitrepile. Peab ju öppima seda eelist kasutama, mis on vähestel kodukassidel.
2 comments:
Vahva vapper tegelane!
Tema vaprus on aastatega kahjuks kahanenud.
Vöi önneks, sest varem ta ryndas köiki ca kassisuurusi neljajalgseid (näiteks jänesepoegi, väikseid koeri, nelja jalaga kujukesi)ja siis ta sai tihti ka kövemate käest peksta.
Kusjuures huvitav, et meie kassil on yldistusvöime - vähemalt jalgade arvu suhtes.
Post a Comment