Pyhadetervitus

Pilt: tundmatu autor G+

Cat's eye

Hämmastav on vaadata kassi silma, see on nagu klaaspallike tugevalt pealuust väljas. Tekkis huvi, mismoodi kass sellise silmaga näeb?
Kui inimese vaateväli on 180 kraadi, siis kassil on see 200 kraadi. Kindel see, miks Panda ei pööra peadki, kui ma teda könetan, ta näeb mind niigi ja mul pole tarvis möelda, et loom mind ignoreerib.

Kuid kassid ei näe värve nii hästi ja yldse on nende pilt udusem. Huvitav lugu koos piltidega on selle lingi taga:
http://www.wired.com/wiredscience/2013/10/cats-eye-view/

Yks näide , kuidas vörreledes inimesega kass näeks:



Pole imestada, et see hämune pilt ei tasu vaatamist ja kass päeval selle asemel magab. Aga öösel on asi teine:



Meie magame ja kass näeb umbes sama hämust pilti, mis päevalgi, aga boonuseks on hiired, kes öösel välja tulevad. See on kasside pöhitoit olnud aastatuhandeid ja ilmselt sellepärast inimesed lasksid neid loomi enda juurde elama tulla (ca 9000 a. tagasi!). Kahjuks pole yles leidnud linke ja visandeid, mis Egiptuse(?) matusepaigast pärinevast leiust olid postituse jaoks ammu valmis pandud.

Muidugi on kaasaegsed toakassid ymber öppinud päeval yleval olema ja öösel magama, sest toit saavad nad päeval. Aga instinktid löövad välja, kui toakass maale saab. Siis on meie Panda osa ööst öues ringi liikumas. Ja kui me kutsuvat kurr'i kuuleme, kutsub ta meid kaasatoodud hiirt vaatama...

All Photos: Nickolay Lamm, in consultation with Kerry L. Ketring, DVM, DACVO of All Animal Eye Clinic, Dr. DJ Haeussler of The Animal Eye Institute, and the Ophthalmology group at Penn Vet.

3 etyydi unise Pandaga

Pildid teemal "Ümmargune ja kandiline" ( Mr.Linky ). Idee oli valmis, aga kuidas teostada, kui kass oli pildistamiskohale magama läinud? Golfiruuduline dzemper jäi seega käigust välja, muidu oleks liiga kirjuks läinud.

Tito ja "Aktiv Katt"

 2008.aasta esimestel päevadel vöetud pildid on kassist nimega Tito. Meie muidugi oma Euroopa-kesksuses arvasime, et nimi Tito on tulnud Jozip Broz Tito'st*, aga meie Ameerika vöörustajad hakkasid naerma:
"-to" silp söna löpus on on hispaania keeles diminutiivse tähendusega. Töepoolest, Santa Barbaras on palju hispaaniakeelset rahvast ja oli see nende pere mehhiklasest aednik (vöi koristajatädi), kes oli kassile nime andnud. Eks kunagi on iga kass pisike olnud...

Niisiis Tito, Santa Barbara (California, USA) kolleegide kass oli juba sel aastal umbes 17 aastat vana. Kuna meil pole mitu aastat kontakti olnud (Rick ei tööta enam samas firmas), siis me ei tea, kas Tito veel elab.
Sel öhtul tegime me kodused napsud enne restorani söömaminekut (traditsioon pärineb 'kuiva seaduse' ajast), aga kassile viisime kylakostiks catnip'iga täidetud mänguhiirekese. Minu imestuseks Tito lykkas seda käpaga vaevaliselt paar korda ja ei hakanudki mängima. Asi oli selles, et tal oli probleem liigestega, ka majatrepist sai ta yles vaevaliselt. Mis on valutavad liigesed, tean ma omast käest.

Juttu kirjutan sellepärast, et leidsin eile internetist kassidele huvitava preparaadi haigete liigeste vastu. See on Rootsi toode Aktiv Katt ja sisaldab sama Uus- Meremaa merekarbi pulbrit (Perna canaliculus) , mis mindki kunagi on aidanud - preparaadi Lyprinol koostises. Kahjuks saan ma Tito ja Aktiv Katt kokku panna ainult selles loos, tegelikkuses ma ei tea, kas Tito sai ravi ja kui, siis millist.

Samast tooteseeriast on ka vahend koertele - Aktiv Hund, hobustele (Aktiv Häst) ja ka pulber kasside-koerte suuhygieeniks.
Efekt saabub juba paari nädala pärast, ytleb apteeker Dan Magnusson, kes koos veteriaaridega selle toote on firmas Ägna välja töötanud.
Info leidsin tasuta postkasti käivast tervisetoodete reklaamlehest, kahjuks ma ei märkinud väljalöikele, mis aastast see oli.
Aga toodet saab praegugi tellida internetipoest vetzoo.se (http://vetzoo.se/aktiv-katt)


* kunagine kuulus Jugoslaavia partisan, vabadusvöitleja ja riigimees (suri 1980)

Sygisvärvides

Toksoplasmoosi huvitav möju - kas ka inimestele?

Parasiidi poolt ajupestud hiired on kaotanud hirmu kasside vastu

Selline on artikli pealkiri, mida ma otse tölkima ei hakka. 
Lyhidalt:
Toksoplasmoos on ka inimesele ohtlik. See vöib olla nii omandatud kui ka kaasasyndinud (seetöttu on nakatumine eriti ohtlik rasedatele).
Bakter on vöimeline paljunema ainult kassi organismis. Ja nyyd tuleb tähelepanuväärne asi: närilised, eriti hiired ja rotid on suurimad edasikandjad, kuna puutuvad kokku kassi väljaheidetega. Nakatanud hiired kaotavad hirmu kasside vastu. See teeb nad omakorda kassidele eriti kättesaadavaks ja bakter saab kassi köhus jälle paljunema hakata. See on just see, mida parasiidi kestmiseks vaja on! 
Kas pole kavalasti looduses sisse seatud? 
Tehniline eksperiment on näidanud, et nakatumine toksoplasmoosi muudab hiirtel ja rottidel löhnataju. Kassi uriin, mis tervele hiirele möjub hirmuäratavalt, hoopis tekitab uudishimu ja möjub isasrottidele isegi seksuaalselt ärritavalt.

Inimesed kannatavad samuti toksoplasmoosi haigestudes*, kuid aju ymberprogrammeerimine on hoopis uus asi, seda uuringud otseselt ei näita. Kuid hirmuks on pöhjust - toksoplasmoos vöib tösta skisofreeniasse haigestumise töenäosust 24%.
USAs on plaanis katsetada parasiite tapvat ravimit skisofreeniahaigete peal. Seos, et ca 1/4 neist haigetest vöib olla haigestunud skisofreeniasse toksoplasmoosi tagajärjel on olemas. Ja skisofreenikuid on miljoneid.

Ma olen mitmel korral kirjutanud meie kassist ja hiirte kummalisest käitumisest. Viimane lugu räägib kyll selget keelt, et viimane tuppatoodud hiir oli toksoplasmoosis - ta ei kartnud kassi yldse!

Ajaleheväljalöige: septembri Metro; haiguse kohta internetist

______________________________________________________
* Vanuse kasvades seropositiivsete isikute arv suureneb.
Ülekanne: 1. toiduga, 2. vereülekanded, 3. organtransplantatsioon

I. Omandatud toksoplasmoos
Sümptomid: lümfadenopaatia, palavik, müalgiad, lööve
Tüsistused: pneumoniit, perikardiit, müokardiit, entsefaliit, müosiit
II. Kaasasündinud toksoplasmoos
Sümptomid: korioretiniit, hüdrotseefalus, kaltsifikaadid ajus, krambid, psühhomotoorne rahutus, hepato-splenomegaalia

III. Silma toksoplasmoos
On kas omandatud või kaasasündinud.
Sümptomid: nekrotiseeruv retiniit, fotofoobia, skotoom

IV. Toksoplasmoos immuunpuudulikkusega isikutel:
A. leukeemia, lümfoom
B. HIV/AIDS - reaktiveeruv latentne infektsioon
Sümptomid: entsefaliit, müokardiit, pneumoonia

Kas looduse ilu möistad, kass?

Elus!

...kuid niitide peale kuri

Ma loodan, et see neljakuune kiisu vöib kinnitada reeglit, et kassidel on mitu elu.
Vähemalt see yks elu oli tal tösises hädaohus ja seda nii tyhise asja pärast, kui laste patsikumm.

Operatsioon maksis mituteisttuhat krooni, aga önneks oli kindlustus just paar nädalat varem ära tehtud. Just enne, kui juhtus kummaline lugu, mida on raske uskuda: loom neelas alla patsikummi, mille kyljes olid pärlid. Koerad söövad kyll päris naljakaid asju, kui kassid on väga valivad. Kuid ju seal siis midagi oli...
Kumm oli jäänud makku, aga mingi osa sellest edasi läinud. Arstid kahtlesid, kas önnestub nii väiksest organismist see vöörkeha välja saada.
Pole veel 100% kindel, et köik on korras, kui loom on elus ja paistab ennast paremini tundvat. Ootame iga päev häid sönumeid.

Pilt pole minu tehtud, vaid saabus meili teel J tööskaaslaselt.

suvi on läbi

Kurjam

Kurjam pole minu tehtud pilt ja nimi kurjam pole ka minu antud nimi - aga kes ytles, et siin ainult blogi autori tööd peavad olema? Pandast tehtud pilt käib ikka Panda blogisse!
Autor: Inxu

Pandaga Trepimetsas

Tunneli löpust paistab...

...valgus ja kass.

Tegelikult on see ca 30 cm diameetriga ilus uus toru meie tee all, mis pandi seoses kaevamistöödega vee-ja kanalisatsiooni trassi jaoks. Loomulikult läks Panda yhest otsast sisse ja teisest välja - tema kasukas veel paistis, kui ma pilti tegin.

Täpsuskuseja ninja-hiir

Foto: AP/Scanpix

Yhel päeval - see vöis olla mai löpupoole - jäi Panda paariks päevaks omapead maale. Seda, et ta vahepeal oli hiire majja toonud, me kohe ei avastanud. Juuni oli hektiline kuu, pidime mitu korda linna ja maa vahet käima, kohal olime pögusalt. Polnud aega ega sooja ilma, et pysivat suvehooaega alustada ning majja sisse elada.
Aga siis avastasin yhel päeval elutoa aknalaual hiiresita pabulad. Mida päev edasi, seda enam tekkis kahtlus, et nende tekitaja polnud kassi poolt ära söödud, vaid elab röömsalt majas edasi. Nagu varemalt, läks kassil lihtsalt mängutuju yle.
 Köögi kraanikausikapis oli terav löhn, mis tekib köigi näriliste puurides. Hiiresitta tekkis ka köögi aknalauale, samas mitte söögilauale ega köögikapile. Avastasime, et hiir oli aknalaudadele saanud mööda ruloo-nööre, mis rippusid peaaegu pörandani.
Toiduained olid puutumata, igatahes kohe ma ei märganud kypseskausis servast näritud kypsiseid ja nöudekapi kaunis körgel riiulil olnud mandlipakendis kahte auku ning hiljem pörandal yhte mandlit, mis samuti oli servast ära näritud. Need harvad märgid ununesid peagi.
Yhel öhtul kuulsin kamina juurest puukorvist krabinat. Arvasin, et puudega koos on pörnikas tuppa sattunud ja kogemus oli, et see putukas vöib toalilledele viga teha, nagu paar aastat tagasi juhtus, kui me kodust ära olime. Läksin puukorvi revideerima, aga sealt hyppas välja hoopis väike hiir ja jooksis kööki.
Mis siis ikka, uskusime, et Panda ta kätte saab. Ja hiired teatavasti koos kassiga yhes majas ei ela...

See oli asjatu lootus. Paar päeva jälle majast ära olnud, avastasime naastes palju sitta ja kraanikausi alune haises aina teravamalt uriini järele, eriti peale nöudepesumasina kasutamist. Ruloonöör oli puruks näritud ja selle otsanupp kadunud. Kaks hiirelöksu olid omal kohal ja töökorras, kuid juust oli sealt haihtunud. Osav sell!
Oli aeg midagi ette vötta. Panime sahvri- ja välisukse kinni, et kass välja ei saaks ja hakkasime köögikappe nihutama. Aknapoolse sahtlikapi vahelt kukkus välja ruloo-nööri nupp.Järgmine oli pliit, selle all polnud midagi, ainult möned junnikesed. No mida see yks hiir ikka jöuab...
Siis kapp, mida nihutada ei saanud, kuna seda kattev puidust tööpind oli yhenduses kraanikausiga ja kraanikausikapi kohalt liigutamine oleks tähendanud vee kinnikeeramist ja vöimalikke torutöid. Aga keskmine kolmest osast oli nöudepesumasin ja selle saime välja tömmata.

Kass oli kolina ja segaduse töttu ärevil ja kui priske hiir välja hyppas, polnud tast mingit pyydjat. Ka kass pyydis pögeneda, sest hiirt nähes hakkasin ma huilgama. See tuleb automaatselt ja on väga loll reaktsioon, aga midagi pole teha. Kuidas ma ka ei pyyaks, ehmatab hiire liikumine mind nii, et ma ei suuda häälitsemist tagasi hoida.
Pyydsime pakkuläinud kassi elutoast kinni ja suunasime ta jöuliselt sinna, kuhu hiir kadus, samal ajal pyydes kappi liigutada.
Segadus oli suur, myra ja hyyded kaikusid yle maja: hiir on siin! nyyd jooksus sinna! nihuta lauda! kus on kass? hiir jooksis elutuppa!

Elutuba...see oli pööre syndmuste käigus, sest seal polnud tal selliset pelgupaika, nagu köögis. Oli selge, et kassist pole mingit abi. Hakkasime puhvetkappi nihutama, sest nägime, et hiir läks sinna alla, aga kapi alla vaadates teda seal polnud. Mystika! Tirisime kapi veelgi rohkem seinast eemale ja nägime, et hiir oli läinud kapi ja seina vahele ning mööda kapi tagaseina yles roninud. Sealt avastatud, jooksis ta välkkiirelt diivani alla. Suvilamööbel on kerge ja tuba pole asju liiga täis ning see polnud esimene kord, kui me elutoast hiirt pyydsime. Aga see hiir oli eriline. Diivani alla läks, aga seal teda polnud. Polnud ka seina ja diivani seljatoe vahel. Hiir oli ennast edukalt kuhugi ära peitnud.
Ma olin kogu aeg pörandat silmas pidanud ja polnud näinud, et ta oleks diivani alt edasi läinud, kuid nyyd tuli hakata igalt poolt mujalt otsima. Pöörasime puudekasti pahupidi, vaatasime merekaartide rulli sisse (yks teine hiir oli kunagi just seal olnud ja sinna isegi ära surnud), kuid hiirt polnud. Viimaseks mötteks oli diivan kummuli keerata - ja seal ta rippuski diivani pöhja kyljes.
Nägime teda ainult hetkeks ja siis oli ta juba teleka all... ja siis järgmine on ju kaardirull! Aga selle körval oli tyhi, kitsas ja körge pappkast.
Nyyd on ta löksus, höiskas John ja käskis esikust töökinda tuua. John rabas kasti ja kinda ja läks välja terrassile. Kindas käega öngitses ta hiire kastist välja. Ka Panda oli välja saanud ja oli veel meie lähedal. Viimane vöimalus, Panda, pyya hiir kinni! John viskas hiire öhku. Kuid kass (no on möku) lasi hiirel terrassi alla joosta.
Sinna me need mitu nädalat kylg kylje körval elanud söpra jätsimegi ja läksime tuppa segadust likvideerima.

Avastasin, et see elukas oli olnud töeline akrobaat - mööda libedat laeni ulatuvat köögikapi siseseina köige ylemisele riiulile ei roni niisama lihtsalt. Sest kuidas see hiiresitt sinna muidu sai? Köiki liikumisteid pole ma veel avastanudki, aga kus iganes hiir ka rändas, seal junnirada seda ka tähistas. Isegi elutoa pörandale puistas ta tagaajamise käigus arvestatava koguse julgakesi. Ja kui paksuks ta oli ennast söönud!
Kui toimingu nr.2 tagajärgi vöib leida terves majas, siis toiming nr.1 käib hiirtel ilmselt kindlas kohas.
Meil oli selleks nöudepesumasin. Hiire pissuaar oli täpselt selle peal, masina ja lauaplaadi vahel. Keset isolatsioonimaterjali oli vängelt uriini järele haisev tume laik ja selle keskel omakorda väiksem heledam laik. See oli uriinist sadestanud täpp, täpselt yhte kohta sihutud joa keskpunkt. Hais vöttis silmad vett jooksma. Sellepärast siis tuli masina ja lauaplaadi vahelt uriinihaisu (eriti nöudepesumasina ust avades) ning kraanikausikapist ka, sest selles oli ava masina vooliku jaoks.
Meil ei jäänud muud yle, kui isolatsioonist ca 10 cm läbimööduga tykk välja löigata. See tykike oli säärane haisupomm, mis kölbaks taparelvaks iga öhku hingava olendi vastu. Kuidas hiir ise seal peal gaasimyrgitusse hinge ei heitnud?
Vaene nöudepesumasin. Isolatsiooni ja masina kere vahel on mingi törva-laadne kiht (mille abil poorne isolatsioon masinale kinnitus), millest me enam jagu ei saanud. Muidugi ka see haises, kui seda maha kraapida ei önnestunud. Tegelikult oleks tulnud terve nöudepesumasina isolatsioon maha kiskuda, uriin oli ilmselt imbunud köikjale, aga mis masin see siis enam oleks? Mida asemele panna, sest isolatsioon on ju vajalik; kuidas seda musta kihti puhastada? Nyhkisin kohta köikvöimalike puhastusvahenditega ja pesin yle rohelise seebiga, aga see tegi asja hullemaks - minu meelest haiseb masin endisest rohkem, sest poorne isolatsioon imes endasse ka pesuvedelikku, mis segunes olemasolevaga ja ei kuiva niipea.
Olukord on nagu enne hiirejahtigi: majas kusehaisu tunda ei ole, kui just kraanikausikapi ust ei ava. Nöudepesumasina kasutamine on aga töeline katsumus: kuumus ajab vine yles, mis väheneb mitme tunni pärast, tegelikult alles järgmisel päeval. Yks päev puhkust ja ylejärgmisel päeval tuleb masin jälle tööle panna, kylaliste puhul samal päeval
Muidu pole masinal häda midagi. Saime selle sugulastelt ja see on palju parem, mahukam, vaiksem ja ilmselt ka kallim mudel, kui see, mille me linnakodusse ostsime.
Ma ei tea, kas ma peaks röömustama asjaolu yle, et see ninja-hiir hiir ei teinud oma peent häda igasse nurka, vaid ainult yhte täpselt väljarihitud punkti?

Panda avab ust

Emakassi syda

Pilt: G+ (illustrations by Robert Papp)
 vt ka Robert Papp Studio http://www.robertpapp.com/
http://www.shannonassociates.com/artist/robertpapp#url=6543

Ma ei kahtle, et ka Panda teeks nii... 
Aga tal pole mitte kunagi (on see siis önneks vöi önnetuseks) ette nähtud poegi saada, keda siis - hoidku Taevas! - peaks hakkama tulest päästma.
Ega ta sellepärast jäta väikeste olendite hädadele kaasa elamata. Titenuttu ta ei vöi kannatada, kohe läheb ärevaks. Ja kui see laps satub tal silma all nutma, läheb vaatama ning lohutama, samas vöib ka kallale minna sellele, kes lapsele liiga teeb. Vöi kass arvab, et teeb. Igatahes on ta ysna ähvardava olekuga lapsele köige lähemaloleva isiku suhtes, isegi kui see last lohutab.
Täpselt nagu kass Tibu'gi. Ise nääpsuke ja sulgkerge, aga kaitsma läheb ikka. Isegi, kui see laps ta lemmik-pereliige pole...

Ja alati agressiivne Panda, kes teistele naabrikassidele tuule on alla teinud (vahel harva ka ise peksa saanud), soosib nyyd maamaja juures uut naabrikassi. Ilmselt ainult sellepärast, et see on noor kass, kes meie öue tuleb alati hästi haleda häälega näuguma. Ja lähebki Panda syda pehmeks.
Aga eks kassid kasva ja yhel päeval...jääb Panda vanaks ja naabri köuts kasvab suureks ja tugevaks. Loodetavasti on nad selleks ajaks oma reviirid paika saanud. Aga ega see Pandal kerge saa olema, sest naabri kass lausa elab seal ja märkide järgi peab Panda äraolekul meie krunti omaks territooriumiks. Seda näitas juba mahamurtud sisaliku saba ja looma suur huvi meie majaymbruse vastu.

20.06 Lisasin ka pildi naabri kassist. Oli teine ka meie körvalt teise naabri krundil käinud ja kase otsa roninud, et lindude pesakastini jöuda. Huvitav, kas uued naabrid hoiavad kassi näljas vöi on see noore looma maailmaavastamine?

Chess

Bed landscape chess, move I-II

Kassid ja inimesed: eluiga

Tibu ja Apelsin - vana ja noor.
Tegelikku vanust ei tea leitud kassidel keegi.

Arusaadavalt paneb kasside lyhike eluiga meid muretsema. Keegi ei taha näha oma lemmiku kustumist, haigusi ja surma. Paraku elab inimene yle mitme neljajalgse eluea.
Olen mitmelt poolt kuulnud valemit 1:7.
Aga hiljuti lugesin, et niimoodi arvestada ei saa. Esiteks on lemmikloomade eluiga pikenenud täna ravimitele ja headele elutingimustele, teiseks kasvavad nad omas rytmis, mitte nagu inimesed.

Siin on uus tabel, mille koostas veterinaar, kes pöhiliselt on pyhendunud kassidele.

Kaptenimyts kassile (?)

Tegelikult kysimust pole vaja esitada. Leidsin juba tykk aega tagasi juhuslikult netist tootja, kes neid teeb ja saab ka tellida postiga koju. NB! Körvalolev pilt on internetist, kahjuks lingi olen kaotanud, kui leian, lisan.
Meil ju paat on, kassile meeldib 'roolis olla' - miks ka mitte!

Aga ega tegelikult see vist välja ei kuku - ma usun, et vähemasti iga kass sellist lollitamist ei kannataks.
Suur kiusatus oleks Pandaga proovida...

Postitan siia yhe vana loo tervikuna - ei oska seda kassi töttu kusagilt juppideks löigata ja eks see asjaolu, et kass meiega nii röömsalt kaasa tuli ja kenasti merd talus, oli meile ylimalt röömustav asjaolu ja selle söidu nael.

Niisiis kordusetendus, pärit Fotosahtlist, kus postituse yletoomisega on möned taustad heledamaks jäänud, aga siiski kukkus "transport" paremini välja, kui mönikord, kus ma pole saanudki löplikult kujundust paika (Kött, kass! on hea näide).

Spinning whiskers

Kass ja hiir

Meil on ysna mitmeid kassi-hiire lugusid ning see pole sugugi mitte köige värvikam ega parem teistest, lausa vastupidi. Aga see on köige värskem (juhtus eile), nii et sellest tasub jutuseeriat alustada kyll.

Köigepealty kuulsin alt korruselt Panda häält - kutsuvat, pehmet, madalahäälset kurr-i, mida ta kasutab ainult yhel juhul: hiirega tulles.
"Tulge vaadake, mis ma teile töin!"
Olin selle häälitsuse unustanud, sest suvest on ju nii kaua aega möödas. Aga kui alt korruselt spetsiifilist kolinat ja sahmerdamist hakkasin kuulma, tuli see köik kuidagi tuttav ette.
Kas töesti sai hiire?!
Siin on neid vähem, kui maal, kuid siiski möned käivad kirsipuu all linnutoidu pudemeid söömas.

Hiireke oli suus kandmisest ning hirmust kange ja ei liikunud eriti. Panda ootas kannatlikult, et saaks edasi mängida. Oli näha, et kass oli kaotanud esialgse huvi oma mänguasja vastu ja arvas, et nyyd on minu kord.
Kartsin, et hiir saab jooksu ja sureb hirmust ja raputamisest ära (sedagi on juhtunud) ja kui ma seda väikest olendit ei leia, läheb see kusagil varjatud kohas haisema. Ykskord oli ka siin majas see lugu, maal on muidugi rohkem juhtunud. Otsisin köik nurgatagused läbi, nihutasin mööblit - no ei ole, aga laibalöhna tuba täis. Löpuks leidsin päris käidavast kohast mahakukkunud kilekoti alt. Hea, et peale ei astunud. Uskumatult hullu haisu vöib yks väike hiirelaip tekitada ja see ei lähe toast kaua aega välja. Päevi, kui mitte nädalaid. Isegi kass ei taha sellesse ruumi enam tykk aega tulla.

Hakkasin seega ise hiirt pyydma. See jooksis nagu segane yle mu susside ja mina huilgasin veduri moodi - ehkki ma ju hiiri ei karda. Panda köndis (jah, isegi mitte ei jooksnud) hiirel kannul, laisalt käpaga udides.

Kapi alla, laua alla...löpuks esikukappi. See aga on täis kotte, karpe ja muid asju. Tömbasin lykandukse kinni ja mötlesin, et las hiir rahuneb, tuleb ise välja, ma ei hakka ometi nii suures riidekapis väikse hiire pärast puhastust tegema.
Aga ei tulnud ta yhtegi, ehki prao vahel oli hiire jaoks piisavalt ruumi. Pealelöunal tuli J koju, sai hiire kapist kätte (muidugi töstis sealt hulga asju välja ja mul ikkagi koristamist kyllaga).
Hiir lennutati tagauksest lume peale. Seal veidi möelnud, vudis see möne minuti pärast minema ja rohkem kass teda kätte ei saanud. On juhtunud ka nii, et viskame hiire välja ja pilgu aja pärast on kass sellega tagasi...

Mi-i!? (me)

Mina vöi?! Mina ajan karvu? 

Mina puhastan ennast kogu aeg, täna koguni köhisin ja oksendasin, need turjaokkad on nii teravad neeleta...öäkk, seda pole minuga peaaugu kordagi juhtunud. 

Jaa-jaa, ma ajan karvu kyll, ma ajan neid taga, ahh, miks neid on nii palju? 

Mina ei tea...

Mina tean. Kevad on. Aga tösi on ka see, et Panda pole yhelgi kevadel nii usinalt kasukat vahetanud. Täna ostsin vet.poest uue toidu "Läikiv karv". Proovipakk, 39.-
Sama Rootsi firma teeb kampaaniat, ostsin ka soodsalt 2kg ...seeniori toitu! Esimest korda, möeldes sellele, et Panda on juba yle 6 aasta vana.
See uus toit peaks rikkalikum olema, kui Hill'si steriliseeritud kasside oma. Vöi koguni Light, sest rahvas räägib, et meie Panda on ylekaaluline.
Niisiis ei tea, mismoodi see uus toit möjub, seda enam, et peaks vist hoopis kevadist paastu tegema?

sönadeta...keelega

Kevadkuu alguseks

Möödunud kevadet meenutades ja uut oodates

Oli kokkusattumus, et koolivaheajal olime maal; oli kokkusattumus, et sel päeval oli ca +20 C sooja, oli kokkusattumus, et me sattusime kassiga kohta, kuhu keegi tavaliselt ei pääse...
Elu ongi yks kokkusattumuste jada. Ja mitte ainul minul, teistel ka.

Nelja.jalgne

Who's waiting us?
A creamy paw? A black paw?

Seda kysimust esitame kas möttes vöi valjuhäälselt koduteel, kui oleme oma neljajalgsest söbrast kauem eemal olnud.
Vahel päeva, vahel kaks. Iga kassiga seda ei tohiks teha, aga Panda närvid on korras. Oleme täheldanud, et vaikset aega kasutab ta maksimaalselt puhkamiseks - syya on jäetud rohkem kui muidu ja magada lastakse segamatult palju kulub...ei mingit märki igatsusest, hea kui voodist yles viitsib töusta ja laia haigutusega meid tervitama tuleb.

Mul on ammu plaanis olnud kirjutada Panda eripäradest, aga seekord mitte iseloomust, vaid välimuse eripäradest. Kogu kass oleks nagu kuulöpu toode - vabrikus kiiruga kokkupandud, käpad segi aetud, näotyyp ja kehatyyp ära vahetud, kasukaski on kokku traageldatud erinevatest materjalidest.
Täna vötame ette jalad:

Esimesed ja tagumised jalad on Pandal nagu klounil eri värvi ja need värvid pole kokku sätitud nii, et kollased oleks kenasti yhes kyljes ja mustad teises, vaid risti vastupidi.
Terretotta ja tottelotta [teretuta, tuteluta] - vastavalt käpakesed ja jalakesed on armsalt kölavad sönad P.-Norra murrakus. Ime siis, et neid jalakesi lapsed veel ilusamaks teha ei taha...BabyBjörni sussid oleks igati parajad olnud, kui ainult tagumised jalad poleks Pandal...jänese omad!
Kuss, lapsed, kes nii ytleb! Vaat, kui Panda aru saab, muutub kurvaks.

PS.Neljajalgseid muid söpru näeb ka selle lingi taga.

Kingitus Londonist

Oi-jah, neid aegu kyll!
Londonist sai töesti yht teist kaasa toodud. Köige armsamad asjad olid kassiteemalised - seesama tootem-karp ja karbi sees on näha yks roosakas siidpaberis pakike.
See oli kohvikruus, täpselt samade piltidega, mis karbilgi. Oleks neid kruuse rohkemgi ostnud, aga poekeses oli järel ainult yks. Kohvikruus sai kingiks lähedasele inimesele, kelleta meil Pandat poleks. Tema julgustav söna, kannatlikkus ja organiseerimisvöime aitasid raskustest yle saada.

Kuid köige raskem ja tähtsam on muidugi see igapäevane töö, mida teevad vabatahtlikud Kassiabis ja teistes loomi aitavates organisatsioonides. Siin Rootsis yks inimene kirjutas, kuidas temagi läks sarnasesse kohta vabatahtlikuks ... ja tuli varsti ära. Syda ja hing ei pidanud vastu.
"Ma hakkasin inimesi vihkama", ytles ta. "Niipalju pole vöimalik nutta igapäev..."
Ka mina ei kannata vaadata ega lugeda inimeste julmusest loomade vastu, kohe hakkan vesistama. Töinan nagu laps ja midagi pole teha! Ja ma pole mingi örnahingeline, kel taskurätt kogu aeg varuks. Inimeste kannatused millegipärast mul sama reaktsiooni ei tekita.
Kui nyyd oma saba tösta, siis aasta peale Panda saabumist kestis igakuine pysiylekanne  "Tervitustega Pandalt" ka Kassiabile. Summa polnud suur, aga ma kujutan ette, et mingi abi sellest oli. Igatahes esialgsed kulud, mida leitud kassi vaktsineerimine, arstiabi ja steriliseerimine jaoks alati vaja lähevad, peaksid natuke kaetud olema. Ehkki Kassiabil oleks hea meel ka siis, kui loom uue kodu saab, maksma ei peagi. Teadagi, värskel kassiomanikul tuleb kulusid niigi, millest ta varem polnud kuulnudki, eriti, kui kass peaks ravi vajama. Aga ka korralised vaktsineerimised ja ylevaatused on ka päris kallid, igatahes meie kandis.
Kuid jutt kandus Londoni suveniiridest liiga kaugele. Sellest ilusast karbist peaks tegelikult rohkem kirjutama, iga pildi ära pildistama ja  luuleread yles tähendama ning ehk ka ära tölkima.
Kuid seda teine kord, väsimus tuli peale.

Arhiiv, 2009

Kas häbi ka on?!

Midagi arhiivist:

Kas loomad häbenevad? Mulle tundub, et koerad kyll. Ja kassid, kui nad on pahanduselt tabatud, on just täpselt selle pahanduselt-tabatu näoga, aga see vist pole häbenemine. Kassid on selleks liiga isekad, et pilk alla lyya. Lakuvad varastatud koore tilgakesi vurrudelt ja vahivad sind ylbe pilguga.
Panda yritab siin nina puhastada auto määrdeölist. Keelega ei ulatu sel korral ja ega ju see polnud pahandus ka. Auto alla oli vaja minna uusi löhnu revideerima.
Meigieemaldaja on ennegi abiks olnud, nii ka sel korral.. Pole mötet looma seebi, shampooni vöi kange tööriiete pesuvahendiga kiusata - niikuinii puhtaks ei saa. Aga Estée Lauder aitab kyll!

2008

2x kalendrikass

Kaks servadest nahkaläinud pilti käristasin raamidesse, imelisel kombel sobis yks ja sama raam, mis halvad kohad välja jättis ja samas kassi körvu päris ära ei löiganud.
FastStone, raam nr.21

Arhiivi-aasta 2010

Minu kassiraamatud

Pildil on minu parim ja ilusaim kassiraamat
 Ragnhild Solvika , fotograaf Eivor Rasehorn "Kassid, kes töötavad" ("Katter som Jobbar", ISBN:9789157474353 Stockholm : Bilda, 2002 144 lk)

Vörratud tekstid alates Saabastega kassi loost kuni Valge Maja kassini. Niisiis mitte ainult meie peaministri kabinetis pole jalutanud kass. Ka Margaret Thatcher'i ja hiljem John Major'i kabinetis oli kass. See loom oli ametlikult toidul, kindlustatud ravisummaga ning summaga muude önnetusjuhtumite vastu. Mönikord kutsuti teda "Nr.1 Downing Sreet". Niisiis kassid töötavad ja tegutsevad vägagi körgetel kohtadel.
Näiteks lendavad kassid...1927.aastal oli Charles Lindbergh'il kass seljakotis, kui 24 aastane mees lendas yksinda yle Atlandi ookeani. Önne märgiks.
Kassid töötavad hingega. Näiteks kui juhtkoera treenerid. Juhtkoer peab öppima kassi suhtes yksköikne olema. Seda saab öppida ainult kassiga, kes omakorda ei karda koeri ja kellele meeldib neid sealjuures vöimalikult palju irriteerida.
Vöib-olla ka kassitoidu degusteerijad - seega samuti töötavad kassid - teevad oma 'tööd' ilmselt ihu ja hingega; aga kass-modellid? tsirkusekassid? veredoonorid kassid? dementsete inimeste abistamiseks ja ergutamiseks töötavad kassid? laevakassid, laokassid, viljasalvekassid...? Ainult kassid ise teavad.
Briti raudtee pidas 30-ndatel ca 3000 teenistuskassi, kes töötasid raudteejaamades tehnikaruumides, kaitstes kaableid rottide närimise eest. 90-ndate keskpaigaks oli alles vaid 200 teenistuskassi, kuna British Rail privatiseeriti. Uued omanikud aga ei hoolinud vurruliste abist.
Ma ei liialda, kui siin on kirjas ainult kymnendik huvitavatest elukutsetest kassidele.
Selle raamatu leidsin ma eelmise aasta suurelt kevadväljamyygilt, kui endised bestsellerid äkki hunnikute kaupa odavasse myyki pandi. Et inimesi mitte traumeerida, antakse kevadisest suurväljamyygist ka varakult teada. Vähe sellest, raamatukauplused jagavad tasuta katalooge odavasse sektorisse tulevate raamatute ja nende hindade kohta. Ainuke mis sul teha tuleb, on suur rahakott ja suur seljakott (veel parem, suur ratastega kott) ligi vötta ja kindlal kuupäeval ja kellaajal raamatupoe ukse taha seista, et ikka kindlalt soovitud raamatut saada. Sellel aastal olin kahjuks Rootsist väljaspool ja nii jäid paremad palad ostmata. Pealegi oli selle aasta ja just selle kuu rahakott natuke köhn ja raamatupoes on see eriti kurb nähtus...

Teisel pildil on väike valik raamatuid kassidest, mis mul esimese hooga önnestus riiulitest leida. Need on ostetud viimase kahe-kolme aasta jooksul.
Ma pole veel juttu teinud meie majas rippuvatest kassikalendritest, milledest ilusamaks pean Yann Arthus-Bertrand'i 2007 aasta oma. Ostsin selle veebruaris soodushinnaga Naturhistoriskast.(Mäletate Bertrand'i helikopterilt vöetud maastikke? Nägin suurt parginäitust möned aastad tagasi Stockholmis ja huvitaval kombel sattusin sellele näitusele peale ka Göteborgis).

Tekst ja osaliselt taastatud pildid aastast 2008