10.aprillil oli terrassi all veidi lund ja järv ikka jääs, kui ilmad olid juba soojenemas.
Samal päeval sai kass esimese kevadise metsaskäigu. Oh seda jooksmist ja nuusutamist! Löpuks pyherdati ka kahtlaste olluste peal, millest viimane löhnapeibutis asus koduteel tolmusel maanteel , nii et ma ei loomale tykk aega ei tahtnud pai teha. Järgnevatel päevadel kadus see komme önneks ära.
Algas ka ju hiirejaht, me olime selle fakti talvega unustanud. Nyyd on meil selge, et pikasabalised hiired syyakse ära, aga lyhikesesabalised lihtsalt mängitakse surnuks. Mölemad variandid toimetatakse soovitatavalt tuppa...kui vähegi saab. Koos suure hiirega körgele hypata, et sahvri aknast sisse saada pole mingi probleem. Vahel laseme kassi pahaaimamatult hiirega sisse, ega ju hämaras ei näe, mis tal suus on. Kui ta just akna kaudu tulla ei taha, nagu yhel öhtul. Oleme ka aknast teda tuppa lasknud, see on nii lihtne, kui just seal lähedal tugitoolis istud. Aga paar päeva tagasi vahtis aknast sisse kassinägu, yyratusuur hiir hambus tolknemas. Meie tormasime hoopis sahvriakent sulgema ja loomulikult ei avanud ei ust ega akent. Tihti on vigastatud vöi uimaseks raputatud hiired tuppa saanud ja kuhugi ennast peitnud, yks suri mul töötoas ära, tuba haises nii, et kuu aega oli tunda, ehkki ma leidsin hiire ja pörandagi 10x puhtaks pesin. Kass isegi keeldus sinna ruumi kaua minemast.
No comments:
Post a Comment