Alguste algus

Vôtame kassi?!


Eks neid jutte sai mönikord räägitud, aga mitte eriti tösiselt. Teadsime väga hästi, et kui looma vôtad, siis vôtad endalt ka reisivabaduse; vôi komplitseeruvad kôik kodust ärakäimised tunduvalt. Seda muidugi juhul, kui me tahame koos reisida - ja seda me ju tahame!
Aga môte jäi alateadvusse küdema. Mina olen ju väga palju üksi kodus ja kui siin oleks seltsiline...?

Kui kaks tänavalt leitud kassi - Tibu ja Apelsin - said kodu Nômmel tütre juures, siis hakkasin isegi jälgima leitud kasside pilte Kassiabi koduleheleküljel. Mängisin môttega aina aktiivsemalt, aga ôiget ei leidnud...
Kuni ühel öhtul jäi pilte sirvides silma see loom:

Vaatasin ja ei saanud silmi ära. Milline kummaline, Veneetsia karnevali maskis kolmevärviline kass! Istub ja vaatab rahuliku näoga, saba siivsalt kere ymber, yks käpp must, teine koorekohvikarva...

Tagantjärgi öeldes ongi see meie Panda yldilme, eriti kui pimedal taustal vaadata - ainult nina ei ole enam tahmane.

Unistused ja reaalsus

Jah, selle leitud kassi nimi oli Panda. Kiiresti sai yhendust vöetud ja uuritud, kas loom on veel saadaval, teadmata vanust, haigusi ega muid asjaolusid. Olin nagu armunud ja muudkui vaatasin seda pilti, hinges ärevus ja ootus ning etteteadmine millestki enneolematult heast mu ellu tulemas.

Saime teada, et kass oli töepoolest vaba; ning sai kohe ka meie poolt broneeritud. Ka John'ile kass meeldis nii, et ta pani sama pildi alumise korruse MediaCenter'i screensaver'iks... et Panda virtuaalselt juba meie juures oleks.

Kuid siis läks käima paberimajanduse kadalipp. Soome oleks kassi vöinud järgmisel päeval viia, aga Rootsi mitte. Tuli teha veel marutaudivastane süst. Kuid hullem oli, et tuli oodata 3 kuud süsti kaitse ilmnemiseks - st. kas on piisavalt tekkinud antikehi. Niisiis oli vöimalus, et neid ei teki piisavalt...millele ma ei tahtnud möelda. Ma oleks kassi nii vöi teisiti Rootsi smugeldanud, kuid loomulikult tahtsin ma köigepealt seaduslikke vöimalusi proovida.

Selgus veel üks olukorda komplitseeriv asjaolu - seda kassi ei saanud ühegi teisega loomaga kokku panna. Tegemist oli isendiga, kes ei talunud ühtegi teist neljajalgset enda körval. Muidu kena,  täiesti kodune loomake ilma muude metsikusele viitavate omadusteta. Tütre kodu jäi ära ja ega esialgu polnudki ühtki potentsiaalset hoidjat teada. Mingi aeg elas klass veel hoiukodus - need on Kassiabi söprade kodud, aga see olukord ei saanud kesta 3 kuud.

Hakkasin sôpru läbi helistama...ja siis leidis tütar töökaaslase, kes oli nôus, kellel oli loomadega soe suhe ja suur korter kesklinnas. Meil tuli vaid toiduraha anda. Süda valutas - äkki kass kiindub ja saab järjekordse trauma, kui peab veelkord kohta muutma? Kuid muud ei jäänud üle.

Niisiis elas noor Panda Pärnu maanteel avaras korteris, kus tema hoidja, üliöpilane, oli pikad päevad kodust ära. Käisin seal korra vaatamaski, aga vaene loom oli siis haige. Panda oli kôhn, lausa kondine ja karv oli väga hôre. Mäletan teda sellel sinisekirjul fliisil lamamas, üsna jôuetu ja osavôtmatu nagu ta oli. Oli just rohuandmise aeg, aga kass oksendas selle uhkele diivanile. Oh, küll mul oli kehv tunne, aga ma ei osanud ka midagi teha ega aidata, pealegi tütarlaps ütles, et sellest pole midagi...

Edasi aga läksid pildid röömsamaks. 

Panda sai terveks, aga ta polnud ikka veel see kass, keda olin müstiliselt "ära tundnud" esimese pildi järgi...

Nüüd, oma kassi iga ilmet tundes, vôin oletada, et ta oli tollal väga palju üksi. Ilmselt kurb ja segaduses, selliseks ta läheb siis, kui me kaua kodust ära oleme. Siis muutub ta kuidagi üksköikseks ja eemalolevaks ning endine lähedus ei teki kohe...eriti kui me oleme kauem, kui ühe päeva ära olnud.

Pildid pole kumbki minu tehtud. Esimene on pärit Kassiabi lehelt ja teise tegi see kena inimene, kes meie Pandat hoidis neid pikki, lôppematuid nädalaid ja kelle ôunakorvis ta siin istub.

Aga siis tuli kiri Tartust, kus uuriti Panda verd - loom on terve ja välisreisiks kôlbulik!