Caturday - Saturday, the 9th of February 2008

Nii ütleb mu kalender ja postitus sellel päeval - Kassilaupäev, ühesönaga.

Täna, 3-ndal veebruaril kell 3 öösel algab Kassiaasta. Panda kojutulekust on möödas kohe-kohe 3 aastat...
Kolmest aastast on täna küll veel puudu nädalake, kuid just selleks ajaks saabub ka see isik, kes kassi minuni tookord töi. Köik klapib.
Kuid nüüd lugu ise.


Caturday

Koitis see päev...
Ega ma öösel palju ei olnud maganud, mind piinasid unenäod kummalistest ruumidest, tühjadest tubadest, kassidest ja mingitest salajastest ülesannetest, köike seda saatis saavutamatuse tunne.
Olin üleval enne äratuskella, aga viimasel momendil jäin tukastama.
Paremat sorti kohvikörvase olin juba eelmisel öhtul varunud, saiakesed valmis küpsetanud; kraaminud ja koristanud nagu hull (karvase külalise tulekuks, huvitav küll...), aga söögi-isu ei olnud.
Tund aega oli laeva saabumiseni, John oli juba korralikud riided selga pannud, köögis hakkas vesi keema.
"Kas tahad kohvi?" kuulsin alt korruselt.
"Jah, aga ainult väikse tassi," vastasin ja panin veidi meiki näo peale.

John jöi kohvi kiiktoolis, mina diivanil. Nagu kokkulepitult polnud meil soovi ei süüa ega köögilaua taha istuda. Pinge oli öhus.

"Ah, hakkame juba minema", ütlesime teineteisele sünkroonis.

Sadamas



Mis see's tähendab- kell pole veel kümme, aga laev on juba kai ääres?

Niikuinii hoiavad inimesi kella kümneni nööri taga nagu tavaliselt, mötlesin. Söitsime parkimisplatsile ja nägime, et rahvast tuli rulltrepist alla ja autod söitsid laeva köhust maale. Me olime hiljaks jäänud!
Jooksin terminali. Ja ei läindki palju aega mööda, kui...saabus Maris, kes ütles, et Inxu on tollis.


Veel natuke ootamist ja seal nad olidki - röömsad ja rahulikud!
Panda oli ennast suurepäraselt üleval pidanud ja öösel maganud - Kaisi kaisus ülemisel koil.

Ei mingit kisa, näugumist ega allategemist, rahulik uudistav pilk vörede vahelt ja väike käpa lakkumine...
Sama oli autos. Kolmveerandi tee peal, just enne Åkersberga peale allakeeramiset, hakkas puurist näugumist kostma, aga see oli küsiv näu, pigem mingi jutt, kui nöudmine. John lubas näugujale, et 5 minuti pärast oleme kodus.


Uues kodus


Kaisi viis looma kohe vannituppa, kus me liivakasti kiiresti välja pakkisime ja köik vajaliku valmis panime. Aga polnud selliseid soove.
Loomatargad on öelnud, et looma tuleb uue kohaga harjutada järk-järgult.
Siiski polnud meil südant rahulikku kassi vannitoas lihtsalt pöhimötte pärast kinni pidada ja lasime ta maja uudistama. Käisin kaameraga järel ja reeglina püüdsin vaid liikuvat varju vöi sabaotsa.
Uute oludega tutvumine käis tempokalt:

Sama tempokalt käis söömine, natuke vahe-mängimist ja järjekordselt majaga tutvumine.
Lükandustega kappi oli vaja lausa trügida. Aeg ajalt ostis näugumist ja kui sellele vastati, tuli ka sealtpoolt vastus - kurrnjäu.
Kapi peale ja kapi alla, aknalauale ja kapi otsa, pliidile (önneks polnud kuum) ja sealt äkki magamistuppa meigilauale, siis minu tuppa arvutilauale ja skännerile, edasi faxile ja printerile, siis laua alla paberikorvi.

Vahepeal sai öhtusöök valmis. Kus ruumis me iganes ka olime, järgis kass meid, ta ei jäänud kuhugile üksi. Öhtusöögi ajal pikutas köögivaibal, lambapraest näkitses natuke ka ja siis pikutas jälle. Löpuks läks ka liivakast kasutusse.
Sai veel teda süles hoitud ja kappide ülemisi uksi avatud, Panda vaatas huviga, proovis käpaga ja see näitamine meeldib talle siiani. Kass peab teadma, mis ja kus.
Kraapimispuu  näitasime ära - kass sai kohe aru ja hakkas kasutama; kus on magamisase - ka see oli kohe selge.

Öhtu löppes väsinud kassi sügavasse unne langemisega, kusjuures enne ta jöudis Johni südame täelikult vallutada tema juurde tehnikutuppa minemisega, talle süllehüppamise ja pöse nuhutamisega, mispeale keeras sinnasamasse sinisesse nahktooli väikest uinakut tegema.
Ühesönaga, meie uus pereliige käitus nii, nagu oleks meie juures juba kaua aega elanud...nagu ta poleks siit kunagi eemal olnudki!
Köik minu hirmud  paberite kordasaamise, reisimise ja tolli läbimise pärast oli unustatud. Kolm kuud ootamist, mitmeid vereproove, hoiukodus vahepeatuse tegemist - köik olid  möödas, passé!

Alguste algus

Vôtame kassi?!


Eks neid jutte sai mönikord räägitud, aga mitte eriti tösiselt. Teadsime väga hästi, et kui looma vôtad, siis vôtad endalt ka reisivabaduse; vôi komplitseeruvad kôik kodust ärakäimised tunduvalt. Seda muidugi juhul, kui me tahame koos reisida - ja seda me ju tahame!
Aga môte jäi alateadvusse küdema. Mina olen ju väga palju üksi kodus ja kui siin oleks seltsiline...?

Kui kaks tänavalt leitud kassi - Tibu ja Apelsin - said kodu Nômmel tütre juures, siis hakkasin isegi jälgima leitud kasside pilte Kassiabi koduleheleküljel. Mängisin môttega aina aktiivsemalt, aga ôiget ei leidnud...
Kuni ühel öhtul jäi pilte sirvides silma see loom:

Vaatasin ja ei saanud silmi ära. Milline kummaline, Veneetsia karnevali maskis kolmevärviline kass! Istub ja vaatab rahuliku näoga, saba siivsalt kere ymber, yks käpp must, teine koorekohvikarva...

Tagantjärgi öeldes ongi see meie Panda yldilme, eriti kui pimedal taustal vaadata - ainult nina ei ole enam tahmane.

Unistused ja reaalsus

Jah, selle leitud kassi nimi oli Panda. Kiiresti sai yhendust vöetud ja uuritud, kas loom on veel saadaval, teadmata vanust, haigusi ega muid asjaolusid. Olin nagu armunud ja muudkui vaatasin seda pilti, hinges ärevus ja ootus ning etteteadmine millestki enneolematult heast mu ellu tulemas.

Saime teada, et kass oli töepoolest vaba; ning sai kohe ka meie poolt broneeritud. Ka John'ile kass meeldis nii, et ta pani sama pildi alumise korruse MediaCenter'i screensaver'iks... et Panda virtuaalselt juba meie juures oleks.

Kuid siis läks käima paberimajanduse kadalipp. Soome oleks kassi vöinud järgmisel päeval viia, aga Rootsi mitte. Tuli teha veel marutaudivastane süst. Kuid hullem oli, et tuli oodata 3 kuud süsti kaitse ilmnemiseks - st. kas on piisavalt tekkinud antikehi. Niisiis oli vöimalus, et neid ei teki piisavalt...millele ma ei tahtnud möelda. Ma oleks kassi nii vöi teisiti Rootsi smugeldanud, kuid loomulikult tahtsin ma köigepealt seaduslikke vöimalusi proovida.

Selgus veel üks olukorda komplitseeriv asjaolu - seda kassi ei saanud ühegi teisega loomaga kokku panna. Tegemist oli isendiga, kes ei talunud ühtegi teist neljajalgset enda körval. Muidu kena,  täiesti kodune loomake ilma muude metsikusele viitavate omadusteta. Tütre kodu jäi ära ja ega esialgu polnudki ühtki potentsiaalset hoidjat teada. Mingi aeg elas klass veel hoiukodus - need on Kassiabi söprade kodud, aga see olukord ei saanud kesta 3 kuud.

Hakkasin sôpru läbi helistama...ja siis leidis tütar töökaaslase, kes oli nôus, kellel oli loomadega soe suhe ja suur korter kesklinnas. Meil tuli vaid toiduraha anda. Süda valutas - äkki kass kiindub ja saab järjekordse trauma, kui peab veelkord kohta muutma? Kuid muud ei jäänud üle.

Niisiis elas noor Panda Pärnu maanteel avaras korteris, kus tema hoidja, üliöpilane, oli pikad päevad kodust ära. Käisin seal korra vaatamaski, aga vaene loom oli siis haige. Panda oli kôhn, lausa kondine ja karv oli väga hôre. Mäletan teda sellel sinisekirjul fliisil lamamas, üsna jôuetu ja osavôtmatu nagu ta oli. Oli just rohuandmise aeg, aga kass oksendas selle uhkele diivanile. Oh, küll mul oli kehv tunne, aga ma ei osanud ka midagi teha ega aidata, pealegi tütarlaps ütles, et sellest pole midagi...

Edasi aga läksid pildid röömsamaks. 

Panda sai terveks, aga ta polnud ikka veel see kass, keda olin müstiliselt "ära tundnud" esimese pildi järgi...

Nüüd, oma kassi iga ilmet tundes, vôin oletada, et ta oli tollal väga palju üksi. Ilmselt kurb ja segaduses, selliseks ta läheb siis, kui me kaua kodust ära oleme. Siis muutub ta kuidagi üksköikseks ja eemalolevaks ning endine lähedus ei teki kohe...eriti kui me oleme kauem, kui ühe päeva ära olnud.

Pildid pole kumbki minu tehtud. Esimene on pärit Kassiabi lehelt ja teise tegi see kena inimene, kes meie Pandat hoidis neid pikki, lôppematuid nädalaid ja kelle ôunakorvis ta siin istub.

Aga siis tuli kiri Tartust, kus uuriti Panda verd - loom on terve ja välisreisiks kôlbulik!