 |
| Foto: AP/Scanpix |
Yhel päeval - see vöis olla mai löpupoole - jäi Panda paariks päevaks omapead maale. Seda, et ta vahepeal oli hiire majja toonud, me kohe ei avastanud. Juuni oli hektiline kuu, pidime mitu korda linna ja maa vahet käima, kohal olime pögusalt. Polnud aega ega sooja ilma, et pysivat suvehooaega alustada ning majja sisse elada.
Aga siis avastasin yhel päeval elutoa aknalaual hiiresita pabulad. Mida päev edasi, seda enam tekkis kahtlus, et nende tekitaja polnud kassi poolt ära söödud, vaid elab röömsalt majas edasi. Nagu varemalt, läks kassil lihtsalt mängutuju yle.
Köögi kraanikausikapis oli terav löhn, mis tekib köigi näriliste puurides. Hiiresitta tekkis ka köögi aknalauale, samas mitte söögilauale ega köögikapile. Avastasime, et hiir oli aknalaudadele saanud mööda ruloo-nööre, mis rippusid peaaegu pörandani.
Toiduained olid puutumata, igatahes kohe ma ei märganud kypseskausis servast näritud kypsiseid ja nöudekapi kaunis körgel riiulil olnud mandlipakendis kahte auku ning hiljem pörandal yhte mandlit, mis samuti oli servast ära näritud. Need harvad märgid ununesid peagi.
Yhel öhtul kuulsin kamina juurest puukorvist krabinat. Arvasin, et puudega koos on pörnikas tuppa sattunud ja kogemus oli, et see putukas vöib toalilledele viga teha, nagu paar aastat tagasi juhtus, kui me kodust ära olime. Läksin puukorvi revideerima, aga sealt hyppas välja hoopis väike hiir ja jooksis kööki.
Mis siis ikka, uskusime, et Panda ta kätte saab. Ja hiired teatavasti koos kassiga yhes majas ei ela...
See oli asjatu lootus. Paar päeva jälle majast ära olnud, avastasime naastes palju sitta ja kraanikausi alune haises aina teravamalt uriini järele, eriti peale nöudepesumasina kasutamist. Ruloonöör oli puruks näritud ja selle otsanupp kadunud. Kaks hiirelöksu olid omal kohal ja töökorras, kuid juust oli sealt haihtunud. Osav sell!
Oli aeg midagi ette vötta. Panime sahvri- ja välisukse kinni, et kass välja ei saaks ja hakkasime köögikappe nihutama. Aknapoolse sahtlikapi vahelt kukkus välja ruloo-nööri nupp.Järgmine oli pliit, selle all polnud midagi, ainult möned junnikesed. No mida see yks hiir ikka jöuab...
Siis kapp, mida nihutada ei saanud, kuna seda kattev puidust tööpind oli yhenduses kraanikausiga ja kraanikausikapi kohalt liigutamine oleks tähendanud vee kinnikeeramist ja vöimalikke torutöid. Aga keskmine kolmest osast oli nöudepesumasin ja selle saime välja tömmata.
Kass oli kolina ja segaduse töttu ärevil ja kui priske hiir välja hyppas, polnud tast mingit pyydjat. Ka kass pyydis pögeneda, sest hiirt nähes hakkasin ma huilgama. See tuleb automaatselt ja on väga loll reaktsioon, aga midagi pole teha. Kuidas ma ka ei pyyaks, ehmatab hiire liikumine mind nii, et ma ei suuda häälitsemist tagasi hoida.
Pyydsime pakkuläinud kassi elutoast kinni ja suunasime ta jöuliselt sinna, kuhu hiir kadus, samal ajal pyydes kappi liigutada.
Segadus oli suur, myra ja hyyded kaikusid yle maja: hiir on siin! nyyd jooksus sinna! nihuta lauda! kus on kass? hiir jooksis elutuppa!
Elutuba...see oli pööre syndmuste käigus, sest seal polnud tal selliset pelgupaika, nagu köögis. Oli selge, et kassist pole mingit abi. Hakkasime puhvetkappi nihutama, sest nägime, et hiir läks sinna alla, aga kapi alla vaadates teda seal polnud. Mystika! Tirisime kapi veelgi rohkem seinast eemale ja nägime, et hiir oli läinud kapi ja seina vahele ning mööda kapi tagaseina yles roninud. Sealt avastatud, jooksis ta välkkiirelt diivani alla. Suvilamööbel on kerge ja tuba pole asju liiga täis ning see polnud esimene kord, kui me elutoast hiirt pyydsime. Aga see hiir oli eriline. Diivani alla läks, aga seal teda polnud. Polnud ka seina ja diivani seljatoe vahel. Hiir oli ennast edukalt kuhugi ära peitnud.
Ma olin kogu aeg pörandat silmas pidanud ja polnud näinud, et ta oleks diivani alt edasi läinud, kuid nyyd tuli hakata igalt poolt mujalt otsima. Pöörasime puudekasti pahupidi, vaatasime merekaartide rulli sisse (yks teine hiir oli kunagi just seal olnud ja sinna isegi ära surnud), kuid hiirt polnud. Viimaseks mötteks oli diivan kummuli keerata - ja seal ta rippuski diivani pöhja kyljes.
Nägime teda ainult hetkeks ja siis oli ta juba teleka all... ja siis järgmine on ju kaardirull! Aga selle körval oli tyhi, kitsas ja körge pappkast.
Nyyd on ta löksus, höiskas John ja käskis esikust töökinda tuua. John rabas kasti ja kinda ja läks välja terrassile. Kindas käega öngitses ta hiire kastist välja. Ka Panda oli välja saanud ja oli veel meie lähedal. Viimane vöimalus, Panda, pyya hiir kinni! John viskas hiire öhku. Kuid kass (no on möku) lasi hiirel terrassi alla joosta.
Sinna me need mitu nädalat kylg kylje körval elanud söpra jätsimegi ja läksime tuppa segadust likvideerima.
Avastasin, et see elukas oli olnud töeline akrobaat - mööda libedat laeni ulatuvat köögikapi siseseina köige ylemisele riiulile ei roni niisama lihtsalt. Sest kuidas see hiiresitt sinna muidu sai? Köiki liikumisteid pole ma veel avastanudki, aga kus iganes hiir ka rändas, seal junnirada seda ka tähistas. Isegi elutoa pörandale puistas ta tagaajamise käigus arvestatava koguse julgakesi. Ja kui paksuks ta oli ennast söönud!
Kui toimingu nr.2 tagajärgi vöib leida terves majas, siis toiming nr.1 käib hiirtel ilmselt kindlas kohas.
Meil oli selleks nöudepesumasin. Hiire pissuaar oli täpselt selle peal, masina ja lauaplaadi vahel. Keset isolatsioonimaterjali oli vängelt uriini järele haisev tume laik ja selle keskel omakorda väiksem heledam laik. See oli uriinist sadestanud täpp, täpselt yhte kohta sihutud joa keskpunkt. Hais vöttis silmad vett jooksma. Sellepärast siis tuli masina ja lauaplaadi vahelt uriinihaisu (eriti nöudepesumasina ust avades) ning kraanikausikapist ka, sest selles oli ava masina vooliku jaoks.
Meil ei jäänud muud yle, kui isolatsioonist ca 10 cm läbimööduga tykk välja löigata. See tykike oli säärane haisupomm, mis kölbaks taparelvaks iga öhku hingava olendi vastu. Kuidas hiir ise seal peal gaasimyrgitusse hinge ei heitnud?
Vaene nöudepesumasin. Isolatsiooni ja masina kere vahel on mingi törva-laadne kiht (mille abil poorne isolatsioon masinale kinnitus), millest me enam jagu ei saanud. Muidugi ka see haises, kui seda maha kraapida ei önnestunud. Tegelikult oleks tulnud terve nöudepesumasina isolatsioon maha kiskuda, uriin oli ilmselt imbunud köikjale, aga mis masin see siis enam oleks? Mida asemele panna, sest isolatsioon on ju vajalik; kuidas seda musta kihti puhastada? Nyhkisin kohta köikvöimalike puhastusvahenditega ja pesin yle rohelise seebiga, aga see tegi asja hullemaks - minu meelest haiseb masin endisest rohkem, sest poorne isolatsioon imes endasse ka pesuvedelikku, mis segunes olemasolevaga ja ei kuiva niipea.
Olukord on nagu enne hiirejahtigi: majas kusehaisu tunda ei ole, kui just kraanikausikapi ust ei ava. Nöudepesumasina kasutamine on aga töeline katsumus: kuumus ajab vine yles, mis väheneb mitme tunni pärast, tegelikult alles järgmisel päeval. Yks päev puhkust ja ylejärgmisel päeval tuleb masin jälle tööle panna, kylaliste puhul samal päeval
Muidu pole masinal häda midagi. Saime selle sugulastelt ja see on palju parem, mahukam, vaiksem ja ilmselt ka kallim mudel, kui see, mille me linnakodusse ostsime.
Ma ei tea, kas ma peaks röömustama asjaolu yle, et see ninja-hiir hiir ei teinud oma peent häda igasse nurka, vaid ainult yhte täpselt väljarihitud punkti?
