Spinning whiskers

Kass ja hiir

Meil on ysna mitmeid kassi-hiire lugusid ning see pole sugugi mitte köige värvikam ega parem teistest, lausa vastupidi. Aga see on köige värskem (juhtus eile), nii et sellest tasub jutuseeriat alustada kyll.

Köigepealty kuulsin alt korruselt Panda häält - kutsuvat, pehmet, madalahäälset kurr-i, mida ta kasutab ainult yhel juhul: hiirega tulles.
"Tulge vaadake, mis ma teile töin!"
Olin selle häälitsuse unustanud, sest suvest on ju nii kaua aega möödas. Aga kui alt korruselt spetsiifilist kolinat ja sahmerdamist hakkasin kuulma, tuli see köik kuidagi tuttav ette.
Kas töesti sai hiire?!
Siin on neid vähem, kui maal, kuid siiski möned käivad kirsipuu all linnutoidu pudemeid söömas.

Hiireke oli suus kandmisest ning hirmust kange ja ei liikunud eriti. Panda ootas kannatlikult, et saaks edasi mängida. Oli näha, et kass oli kaotanud esialgse huvi oma mänguasja vastu ja arvas, et nyyd on minu kord.
Kartsin, et hiir saab jooksu ja sureb hirmust ja raputamisest ära (sedagi on juhtunud) ja kui ma seda väikest olendit ei leia, läheb see kusagil varjatud kohas haisema. Ykskord oli ka siin majas see lugu, maal on muidugi rohkem juhtunud. Otsisin köik nurgatagused läbi, nihutasin mööblit - no ei ole, aga laibalöhna tuba täis. Löpuks leidsin päris käidavast kohast mahakukkunud kilekoti alt. Hea, et peale ei astunud. Uskumatult hullu haisu vöib yks väike hiirelaip tekitada ja see ei lähe toast kaua aega välja. Päevi, kui mitte nädalaid. Isegi kass ei taha sellesse ruumi enam tykk aega tulla.

Hakkasin seega ise hiirt pyydma. See jooksis nagu segane yle mu susside ja mina huilgasin veduri moodi - ehkki ma ju hiiri ei karda. Panda köndis (jah, isegi mitte ei jooksnud) hiirel kannul, laisalt käpaga udides.

Kapi alla, laua alla...löpuks esikukappi. See aga on täis kotte, karpe ja muid asju. Tömbasin lykandukse kinni ja mötlesin, et las hiir rahuneb, tuleb ise välja, ma ei hakka ometi nii suures riidekapis väikse hiire pärast puhastust tegema.
Aga ei tulnud ta yhtegi, ehki prao vahel oli hiire jaoks piisavalt ruumi. Pealelöunal tuli J koju, sai hiire kapist kätte (muidugi töstis sealt hulga asju välja ja mul ikkagi koristamist kyllaga).
Hiir lennutati tagauksest lume peale. Seal veidi möelnud, vudis see möne minuti pärast minema ja rohkem kass teda kätte ei saanud. On juhtunud ka nii, et viskame hiire välja ja pilgu aja pärast on kass sellega tagasi...

Mi-i!? (me)

Mina vöi?! Mina ajan karvu? 

Mina puhastan ennast kogu aeg, täna koguni köhisin ja oksendasin, need turjaokkad on nii teravad neeleta...öäkk, seda pole minuga peaaugu kordagi juhtunud. 

Jaa-jaa, ma ajan karvu kyll, ma ajan neid taga, ahh, miks neid on nii palju? 

Mina ei tea...

Mina tean. Kevad on. Aga tösi on ka see, et Panda pole yhelgi kevadel nii usinalt kasukat vahetanud. Täna ostsin vet.poest uue toidu "Läikiv karv". Proovipakk, 39.-
Sama Rootsi firma teeb kampaaniat, ostsin ka soodsalt 2kg ...seeniori toitu! Esimest korda, möeldes sellele, et Panda on juba yle 6 aasta vana.
See uus toit peaks rikkalikum olema, kui Hill'si steriliseeritud kasside oma. Vöi koguni Light, sest rahvas räägib, et meie Panda on ylekaaluline.
Niisiis ei tea, mismoodi see uus toit möjub, seda enam, et peaks vist hoopis kevadist paastu tegema?

sönadeta...keelega

Kevadkuu alguseks

Möödunud kevadet meenutades ja uut oodates

Oli kokkusattumus, et koolivaheajal olime maal; oli kokkusattumus, et sel päeval oli ca +20 C sooja, oli kokkusattumus, et me sattusime kassiga kohta, kuhu keegi tavaliselt ei pääse...
Elu ongi yks kokkusattumuste jada. Ja mitte ainul minul, teistel ka.

Nelja.jalgne

Who's waiting us?
A creamy paw? A black paw?

Seda kysimust esitame kas möttes vöi valjuhäälselt koduteel, kui oleme oma neljajalgsest söbrast kauem eemal olnud.
Vahel päeva, vahel kaks. Iga kassiga seda ei tohiks teha, aga Panda närvid on korras. Oleme täheldanud, et vaikset aega kasutab ta maksimaalselt puhkamiseks - syya on jäetud rohkem kui muidu ja magada lastakse segamatult palju kulub...ei mingit märki igatsusest, hea kui voodist yles viitsib töusta ja laia haigutusega meid tervitama tuleb.

Mul on ammu plaanis olnud kirjutada Panda eripäradest, aga seekord mitte iseloomust, vaid välimuse eripäradest. Kogu kass oleks nagu kuulöpu toode - vabrikus kiiruga kokkupandud, käpad segi aetud, näotyyp ja kehatyyp ära vahetud, kasukaski on kokku traageldatud erinevatest materjalidest.
Täna vötame ette jalad:

Esimesed ja tagumised jalad on Pandal nagu klounil eri värvi ja need värvid pole kokku sätitud nii, et kollased oleks kenasti yhes kyljes ja mustad teises, vaid risti vastupidi.
Terretotta ja tottelotta [teretuta, tuteluta] - vastavalt käpakesed ja jalakesed on armsalt kölavad sönad P.-Norra murrakus. Ime siis, et neid jalakesi lapsed veel ilusamaks teha ei taha...BabyBjörni sussid oleks igati parajad olnud, kui ainult tagumised jalad poleks Pandal...jänese omad!
Kuss, lapsed, kes nii ytleb! Vaat, kui Panda aru saab, muutub kurvaks.

PS.Neljajalgseid muid söpru näeb ka selle lingi taga.

Kingitus Londonist

Oi-jah, neid aegu kyll!
Londonist sai töesti yht teist kaasa toodud. Köige armsamad asjad olid kassiteemalised - seesama tootem-karp ja karbi sees on näha yks roosakas siidpaberis pakike.
See oli kohvikruus, täpselt samade piltidega, mis karbilgi. Oleks neid kruuse rohkemgi ostnud, aga poekeses oli järel ainult yks. Kohvikruus sai kingiks lähedasele inimesele, kelleta meil Pandat poleks. Tema julgustav söna, kannatlikkus ja organiseerimisvöime aitasid raskustest yle saada.

Kuid köige raskem ja tähtsam on muidugi see igapäevane töö, mida teevad vabatahtlikud Kassiabis ja teistes loomi aitavates organisatsioonides. Siin Rootsis yks inimene kirjutas, kuidas temagi läks sarnasesse kohta vabatahtlikuks ... ja tuli varsti ära. Syda ja hing ei pidanud vastu.
"Ma hakkasin inimesi vihkama", ytles ta. "Niipalju pole vöimalik nutta igapäev..."
Ka mina ei kannata vaadata ega lugeda inimeste julmusest loomade vastu, kohe hakkan vesistama. Töinan nagu laps ja midagi pole teha! Ja ma pole mingi örnahingeline, kel taskurätt kogu aeg varuks. Inimeste kannatused millegipärast mul sama reaktsiooni ei tekita.
Kui nyyd oma saba tösta, siis aasta peale Panda saabumist kestis igakuine pysiylekanne  "Tervitustega Pandalt" ka Kassiabile. Summa polnud suur, aga ma kujutan ette, et mingi abi sellest oli. Igatahes esialgsed kulud, mida leitud kassi vaktsineerimine, arstiabi ja steriliseerimine jaoks alati vaja lähevad, peaksid natuke kaetud olema. Ehkki Kassiabil oleks hea meel ka siis, kui loom uue kodu saab, maksma ei peagi. Teadagi, värskel kassiomanikul tuleb kulusid niigi, millest ta varem polnud kuulnudki, eriti, kui kass peaks ravi vajama. Aga ka korralised vaktsineerimised ja ylevaatused on ka päris kallid, igatahes meie kandis.
Kuid jutt kandus Londoni suveniiridest liiga kaugele. Sellest ilusast karbist peaks tegelikult rohkem kirjutama, iga pildi ära pildistama ja  luuleread yles tähendama ning ehk ka ära tölkima.
Kuid seda teine kord, väsimus tuli peale.

Arhiiv, 2009

Kas häbi ka on?!

Midagi arhiivist:

Kas loomad häbenevad? Mulle tundub, et koerad kyll. Ja kassid, kui nad on pahanduselt tabatud, on just täpselt selle pahanduselt-tabatu näoga, aga see vist pole häbenemine. Kassid on selleks liiga isekad, et pilk alla lyya. Lakuvad varastatud koore tilgakesi vurrudelt ja vahivad sind ylbe pilguga.
Panda yritab siin nina puhastada auto määrdeölist. Keelega ei ulatu sel korral ja ega ju see polnud pahandus ka. Auto alla oli vaja minna uusi löhnu revideerima.
Meigieemaldaja on ennegi abiks olnud, nii ka sel korral.. Pole mötet looma seebi, shampooni vöi kange tööriiete pesuvahendiga kiusata - niikuinii puhtaks ei saa. Aga Estée Lauder aitab kyll!

2008

2x kalendrikass

Kaks servadest nahkaläinud pilti käristasin raamidesse, imelisel kombel sobis yks ja sama raam, mis halvad kohad välja jättis ja samas kassi körvu päris ära ei löiganud.
FastStone, raam nr.21

Arhiivi-aasta 2010

Minu kassiraamatud

Pildil on minu parim ja ilusaim kassiraamat
 Ragnhild Solvika , fotograaf Eivor Rasehorn "Kassid, kes töötavad" ("Katter som Jobbar", ISBN:9789157474353 Stockholm : Bilda, 2002 144 lk)

Vörratud tekstid alates Saabastega kassi loost kuni Valge Maja kassini. Niisiis mitte ainult meie peaministri kabinetis pole jalutanud kass. Ka Margaret Thatcher'i ja hiljem John Major'i kabinetis oli kass. See loom oli ametlikult toidul, kindlustatud ravisummaga ning summaga muude önnetusjuhtumite vastu. Mönikord kutsuti teda "Nr.1 Downing Sreet". Niisiis kassid töötavad ja tegutsevad vägagi körgetel kohtadel.
Näiteks lendavad kassid...1927.aastal oli Charles Lindbergh'il kass seljakotis, kui 24 aastane mees lendas yksinda yle Atlandi ookeani. Önne märgiks.
Kassid töötavad hingega. Näiteks kui juhtkoera treenerid. Juhtkoer peab öppima kassi suhtes yksköikne olema. Seda saab öppida ainult kassiga, kes omakorda ei karda koeri ja kellele meeldib neid sealjuures vöimalikult palju irriteerida.
Vöib-olla ka kassitoidu degusteerijad - seega samuti töötavad kassid - teevad oma 'tööd' ilmselt ihu ja hingega; aga kass-modellid? tsirkusekassid? veredoonorid kassid? dementsete inimeste abistamiseks ja ergutamiseks töötavad kassid? laevakassid, laokassid, viljasalvekassid...? Ainult kassid ise teavad.
Briti raudtee pidas 30-ndatel ca 3000 teenistuskassi, kes töötasid raudteejaamades tehnikaruumides, kaitstes kaableid rottide närimise eest. 90-ndate keskpaigaks oli alles vaid 200 teenistuskassi, kuna British Rail privatiseeriti. Uued omanikud aga ei hoolinud vurruliste abist.
Ma ei liialda, kui siin on kirjas ainult kymnendik huvitavatest elukutsetest kassidele.
Selle raamatu leidsin ma eelmise aasta suurelt kevadväljamyygilt, kui endised bestsellerid äkki hunnikute kaupa odavasse myyki pandi. Et inimesi mitte traumeerida, antakse kevadisest suurväljamyygist ka varakult teada. Vähe sellest, raamatukauplused jagavad tasuta katalooge odavasse sektorisse tulevate raamatute ja nende hindade kohta. Ainuke mis sul teha tuleb, on suur rahakott ja suur seljakott (veel parem, suur ratastega kott) ligi vötta ja kindlal kuupäeval ja kellaajal raamatupoe ukse taha seista, et ikka kindlalt soovitud raamatut saada. Sellel aastal olin kahjuks Rootsist väljaspool ja nii jäid paremad palad ostmata. Pealegi oli selle aasta ja just selle kuu rahakott natuke köhn ja raamatupoes on see eriti kurb nähtus...

Teisel pildil on väike valik raamatuid kassidest, mis mul esimese hooga önnestus riiulitest leida. Need on ostetud viimase kahe-kolme aasta jooksul.
Ma pole veel juttu teinud meie majas rippuvatest kassikalendritest, milledest ilusamaks pean Yann Arthus-Bertrand'i 2007 aasta oma. Ostsin selle veebruaris soodushinnaga Naturhistoriskast.(Mäletate Bertrand'i helikopterilt vöetud maastikke? Nägin suurt parginäitust möned aastad tagasi Stockholmis ja huvitaval kombel sattusin sellele näitusele peale ka Göteborgis).

Tekst ja osaliselt taastatud pildid aastast 2008