Oi-jah, neid aegu kyll!Londonist sai töesti yht teist kaasa toodud. Köige armsamad asjad olid kassiteemalised - seesama tootem-karp ja karbi sees on näha yks roosakas siidpaberis pakike.
See oli kohvikruus, täpselt samade piltidega, mis karbilgi. Oleks neid kruuse rohkemgi ostnud, aga poekeses oli järel ainult yks. Kohvikruus sai kingiks lähedasele inimesele, kelleta meil Pandat poleks. Tema julgustav söna, kannatlikkus ja organiseerimisvöime aitasid raskustest yle saada.
Kuid köige raskem ja tähtsam on muidugi see igapäevane töö, mida teevad vabatahtlikud Kassiabis ja teistes loomi aitavates organisatsioonides. Siin Rootsis yks inimene kirjutas, kuidas temagi läks sarnasesse kohta vabatahtlikuks ... ja tuli varsti ära. Syda ja hing ei pidanud vastu.
"Ma hakkasin inimesi vihkama", ytles ta. "Niipalju pole vöimalik nutta igapäev..."
Ka mina ei kannata vaadata ega lugeda inimeste julmusest loomade vastu, kohe hakkan vesistama. Töinan nagu laps ja midagi pole teha! Ja ma pole mingi örnahingeline, kel taskurätt kogu aeg varuks. Inimeste kannatused millegipärast mul sama reaktsiooni ei tekita.
Kui nyyd oma saba tösta, siis aasta peale Panda saabumist kestis igakuine pysiylekanne "Tervitustega Pandalt" ka Kassiabile. Summa polnud suur, aga ma kujutan ette, et mingi abi sellest oli. Igatahes esialgsed kulud, mida leitud kassi vaktsineerimine, arstiabi ja steriliseerimine jaoks alati vaja lähevad, peaksid natuke kaetud olema. Ehkki Kassiabil oleks hea meel ka siis, kui loom uue kodu saab, maksma ei peagi. Teadagi, värskel kassiomanikul tuleb kulusid niigi, millest ta varem polnud kuulnudki, eriti, kui kass peaks ravi vajama. Aga ka korralised vaktsineerimised ja ylevaatused on ka päris kallid, igatahes meie kandis.
Kuid jutt kandus Londoni suveniiridest liiga kaugele. Sellest ilusast karbist peaks tegelikult rohkem kirjutama, iga pildi ära pildistama ja luuleread yles tähendama ning ehk ka ära tölkima.
Kuid seda teine kord, väsimus tuli peale.
Arhiiv, 2009
